ma ei tea, kui see pole uni, mis mul parasjagu silmalaugude peal kükitab. aga ma samas ka tean, et see teisiti pole. no selge ja selle perioodi ehk seitsme nädala lemmiklauseteks on mul vaieldamatult kujunenud "awww,please, shoot me...!" või "could you lend me a gun?" või "I feel like shooting myself". aga üldiselt mõtlen positiivselt ikka jah.
täna klaveritunnis sundisin ennast lähemalt tutvust tegema ühe üpris ilusa prelüüdiga. kui ma selle selgeks saan, hakka kontserte andma. tähendab, või siis ikka mitte.
suur tükk võib ju söögitorru kinni jääda samamoodi nagu kes teisele auku kaevab, selle käes on labidas. ja kes viimasena naerab, see ei saanud naljale pihta. ja oh mis kõik veel. aga selle prelüüdi kavatsen ma kiirelt selgeks saada.
ühte asja ma nägin täna veel, üpris traagiline-sürr-naljakas. mingi Honda Civic oli lossimäest alla veerema hakanud iseeneslikult ja sai pidama nii, et pumpsas lõpuks vastu tänavaveeres seisnud maja esiust. hea lõpp minu muusikakoolipäevale.
aga see ei olnud teema.
ma tahan ju siiski magama minna.
nii et - elagu hüpohondria ! (oma voodist ja kolmest paksust tekist rääkimata)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
ei oleks tahtnud olla inimese nahas, kes sealt uksest hiljem väljuda soovis
Ma arvan et see inimene mõtles enne kaks-kolm korda järgi, kas ta ikka tahab väljuda.
ja mina jälle arvan, et ta ei mõistnud miks uks, mis pole lukustatud, ometigi ei avane...
:)
Postita kommentaar