siia pole sõnu vaja.siin on juba lause või kaks.

Hüpotees, et Nestea erutab füüsikuid, on tõestatud. Nüüd on see ümberlükkamatu teaduslik fakt. Vähemalt minu Hinnovatsiooni-kuurile mõjus see tervendavalt. Järgmise katsetusena kavatsen oma õppelaual nähtavale kohale paigutada nt Kinder Delice’i. Jäägem põnevusega ootama!Igatahes sai Kadri väidetavalt pisarateni naerda ja Kadi ei saanud mitte midagi. Või ma eksin? Ja Hinnov pakkus välja võimaluse, et “mis oleks, kui mina oma lauale haneprae tooks”, mille vastu mul poleks midagi olnud. Mu kõht oli täis. Aga mida rohkem ma mõtlen, seda enam selgineb asjaolu, miks mulle füüsika kui selline on vastumeelseks muutunud. Sest inimene, kes meile seda klassi ees seletada üritab, on ise absoluutselt kompromissitu(oma kangekaelsuses pole minagi just kuigi aldis lahendusi otsima-leidma), lajatades igaks neljandaks lauseks, et üks või teine asi on ikka “nii hullumoodi huvitav”, korrutades, et tuleb kasutada oma mõistust ja mis tema jutust lõpuks selgub, on see, et teised inimesed, kes füüsikaga ei tegele, pole iial oma aju kasutanud. vahet ei ole, et ta alati rõhutab, kui oluline on teist inimest kuulata, aga et ta ise seda mingil müstilisel põhjusel ei rakenda, segades alati vahele, kui õpilased oma seisukohti väljendavad diskussioonis, mille enamasti õpetaja ise on algatanud. Piisaks ka täiesti ühest korrast perioodis, mil ta alustab (taas) tundi propagandaga “Füüsika ON Jumal!Te olete päästetud, juhul kui...”, mis võib väldata isegi ligi 45 minutit. Aga kergelt autunde pihta hakkab käima see mullitamine, kuidas lauljad on üles-alla karglevad monstrumid, kes muudkui röögivad, et neile tuleks kiirabi kutsuda. Hinnov pole loll, aga ma lihtsalt ei seedi teda ja tema põhimõtteid mõnes osas.
Seletuskirja hariv osa sai läbi. Nüüd peab teie teadmisi ka muus punktis tõstma. Soovitan nt süüa porgandeid, sest enamasti nad maitsevad hästi ja pidada silmanägemist parendama. Lihtsalt tuletasin meelde. Ja lõpetuseks kirjandite kohapealt – ärge iial heitke meelt: see kirjand, mis täna on segane ja liiglüüriline, võib homme juba osutada absoluutselt suurepäraseks. Sest inimene on muutliku meelega. Ja võõrad suled võivad osutuda hapraiks. PS! Ma kuulasin just hetk tagasi raadiot ja mina leian, et oleks täiesti hirmutav, kui minu lapse esimeseks väljaöeldavaks sõnaks osutuks “Reformierakond”. No samas – kui vaadata seda väidet teisest küljest, siis veel jubedam oleks kuulda, kuidas lalin võtab selge häälekuju “EDGAL(loe:Savisaar)!”. Aga see mõte jääb poolikuks nüüd. Lähen teen veidi nalja ja söön.be fish!

Nukuke

Jep, see olen mina. See nukuke. Asi siis selles, et mul oli täna juba teine sõidutund. Mind määrati sõitma ühe andrese juurde, aga too on puhkusel ja tema asemel on üks teine, vanamees. Ja tundub, et mul vedas, sain vist päris pervo. Rääkis, kuidas lube on ikka nii vaja, et ega mees ei hakka ju last imetama:D ja patsutas mu õlga ikka, kui ma ütlesin et kasutasin ühe ristmiku peal ühte siduri nippi (võin õpetada;)) ja lõous ütles mulle nukuke. Väkk! Mis nukuke ma talle olen??? Õnneks on ta ainult asendusõpetaja, nädala pärast peaks teine tüüp tagasi olema.

Nukuke: osa2
Mis räägib minu pöörasest nädalavahetusest ja tagajärgedest.
Reedet teavad juba kõik. Jõudsime Kadrioruga kella nelja paiku hommikul koju. Läksin magama, ja magasin....kella neljani õhtul!!! Päris õudne oli, ei jaganud ööd ega päeva...ega matsu. Aga mis teha, läksin jälle välja ühe sõbrannaga...istusime kohvikus ja siis mõtlesime, et läheks Tallinnasse ööklubisse, ma mõtlen. T. veel ütles et kiirustame, muidu ei jõua õigeks ajaks ja ei saa tasuta sisse. Ma sain esimest korda oma dokumenti siis näidata:D. Lasi sisse küll, aga mis mõttega. Andsime oma jopid ära siis, astume edasi ja....avastame et peale meie on klubi umbes kümme inimest!!!!! Nojh, ega meilgi siis eriti midagi seal teha polnud, nii et läksime korterisse (jah, siia korterisse) ja jõime veini ja läksime magama. Hommikul jälle vara üles ja bussile, sest ees ootas ka kolmas päev sünnipäeva. Seekord sugulased siis. Elasin üle ka õhtuse bussile mineku, mil juhm pulstunud juustega naisbussijuht tahtis mind jälle maha jätta ja pani mind mitu korda oma elu eest peaaegu kartma.
Kui ma lõpuks voodisse sain, hakkas mulle tunduma, et tegelikult olen sattunud hoopiski merry-go-round'i peale. Pea käis muudkui ringi ja ringi ja ringi. Ja nii ka hommikul. Peale ajalugu käisin siis arsti juures, kes mõõtis vererõhku ja ütles et see on madal ja käskis tumedat shokolaadi osta. Et ma sõitma niikuinii läksin, siis läksin enne poest läbi ja ostsingi shoksi, millest mul päris villand praeguseks sai. (poleks uskunudki)
Ja ka praegu hakkab tunduma, et astun vist jälle karussellile...and round and round and round it goes, when it stops, who knows.....

Seksivad seened, ma ütlen.

Einoh, päris gei on ikka olla täna. Mis põnev haigus see on, seda ma aru ei saa, mis mu maha on niitnud. Aga kolmveerandiku sellest moodustab ropp väsimus. Ma lähen magama, magan üheksa tundi, ärkan ja tunnen, et võiksin magada sinnasamma otsa veel üheksa päeva vähemasti. Lihtsalt silmad kinni ja juba ma liuglengi oma friigiunenägudes. Millest ma hiljem midagi ei mäleta. Imetabane elu. Nüüd on juba ka lil’fever in progress. Pärast kolme päeva pea- ja kurguvalu, mis nüüdseks on taandunud küll absoluutselt kõiges vaid mu paremale kehapoolele(tjah, ka haigus paistab väga valiv olevat, ei kõlba talle pesitseda minu vasakpoolses eksistentsgrupis). Ja jeeeep, ma pean kerge masenduspilvega enda pea kohal nentima, et ma oleks eile õhtul tahtnud teiega ringi kolada, ent samas – ma tõesti poleks tohtinud. Esimese vea väljamineku suhtes tegin täna, kui kohusetunne mu klaveritundi ajas. Ilmselt sai sealt põhjuse juurdumiseks palavik. Idioot igatahes. Ja veel sihukene kergelt koomiline fakt, et - ma kirjutan kogu seda teksti hetkel poolpimedana, ehk siis – mu prillid on klaasivahetuses. Üks tubli miinus on aastaga juurde tulnud, ja et ma linna otsustasin minna, siis rööveldasin ema rahakoti kallal vahelduseks, et mu silmanägemine leevendust saaks. Kuni teisipäevani sõltun niisiis suuremates tegemistes läätsedest või äärmisel juhul abivalmis kaaskodanikest-seltsimeestest(keda julgen isegi rohkem usaldada kui läätsesid). Tegelikult on prillideta ikka väga s*tt olla J. Aeg-ajalt üritan midagi lugeda, ehkki pea kisub valutama, aga noh, telekavaatamine on veel hullem kunst, pidevalt peab kõrvu teritama, sest pilt on enam-vähem taskupistetud. Esmaspäevasele helth koooonfereeeentsile ma ikkagi ilmun, loodetavasti ilmutan vahepeal paranemismärke. Kuigi sellel üritusel endal ma iva ei näe. Nagu enamustel asjadel viimasel ajal. Tahaks öelda valju häälega : “ POOOOOGEN!” aga ka see tundub mõttetu. Vegeteerin niisama, kah huvitav. Ja kaalun isegi perearsti külastust. Kunagi räägin asjalikku juttu ka. Siis, kui prillid laekuvad. PS! Kadi, mis hiljutise näite ma siia tooma peaks? Kirjand? Või selle, milline kirjand olla ei tohi? Või misasi?

13.veebruar

Ehk minu sünnipäev. Ja nüüd ma olengi siis päris 18 valmis. Ma võiksin nüüd ühe õhtuga kõikvõimalikud ööklubid läbi käia, ennast maani kõiksugu alkoholi täis juua ja oma kopsud süsimustaks suitsetada. Sest ma võin. Aga ma ei tee seda. No vähemalt suitsetama see maagiline arv mind küll veel ei ajenda.
Aitäh Kadrile ja Paulale selle imeilusa lüürilise sügavamõttelise sünnipäevalaulu eest hommikul. Aitäh Kaisale konjakikommide, kaardi, käekettide ja roosi ning vaasi eest, milledest viimased ma unustasingi bioloogia klassi. Sorry, Kaisa(L)
Kuid mul, nagu tavaliselt, ei vea. Ja seepärast vist juhtuski see mis juhtuma pidi. Nagu enamus teist juba teavad, siis rikkus Kase ema minu sünnipäeva umbes 15ks minutiks ära. Selgituseks ma kordan veel kord, et ükskõik millisel muul päeval poleks see midagi olnud. See poleks mind kõigutanud. Lihtsalt sünnipäeval sa ju ootad, et inimesed oleksid natuke lahkemad su vastu ja üldse nähakse maailma siis läbi roosade prillide. MInu puhul see on vähemalt nii. Ja selline asi viis mind lihtsalt korraks rööpast välja. Kõik.
Ja õhtul läksin ma koju, bussis nägin ühte sõbrannat, kellega me terve tee riigikirjandi halbadest ja nõmedatest külgedest rääkisime. Sest tegelikult, neid on ju palju. Kaisa võiks kohe oma hiljutise näite siia tuua.
Vanematelt sain ma toredaid asju. Valge orhidee, teekannu, imehea purutee ja hiina stiilis teetassid koos alustassidega. Imeilusad. Siis oli küll juba ikka sünnipäeva tunne. Keset nädalat on nii tore kodus viibida. Ja tore on 18 saada.
Aga oodata on reedet. Blink-blink ;)

Unetud...

Täiza õige!
Mina, Kais, kell 5 hommikul istun siin nagu lollakas...unetu. Ja hetk tagasi polnud ma üksi. 
Kas tõesti MSN teeb inimestega niiviisi? Mis kõige hullem, mul vahepeal isegi 
tuli uni, aga praeguseks pole sellest midagi järel. Võiksin isegi tantsida ja 
karaoket lauda, kui võimalus antaks. Aga praegu linnas järel vaid "Pool kuus" pubi, kus 

praegusel hetkel mõned joodikud viimaseid lonkse joovad, sest pool kuus pannakse ju kinni. Mina aga uskusin, et  msn pole saatanast ja et ma suudan magama jääda, 
kui mul kaks purki uut võlujooki, seda ajuga energiajooki hinge all on. Aga, people 
make mistakes. Ja nüüd on mul võimalus kasutada ära vaba aega, minu uneaega, et lõpuks 
ometi õppida. Ja mis mina teen?! Istun siin bloogis ja kurdan kui raske mu elu ikka on. 
Irooniline, muud midagi. Vedasin kihla, et saan veel kooli ka minna tna. Ja kavatsengi! 
Kui ei jõua üles, siis on jamasti. Nimelt pean siis kehamaalingu modelliks minema, 
ja ilma kehakateteta, vaid painting :S!!! Aga nooh..ma ei karda...väga...sest ma ei
lähegi magama. Silmatilgad silma ning kollaseid purke hinge alla edasi. Ja elu on ilus.
Kuigi jh, peax vist siiski õppima hakkama.(!) Oi, kell saab varsti pool 6. Hakkan parem
tegutsema. Parem hilja kui mitte kunagi. :D

Ainult aega on metsikult vähe....

Eriti siis kui kirjutad nädalavahetusel ülipika blogi ja see kõik kustub mingite jamade pärast ära...anyway - minu muljed laululaagrist. Kõigepealt arvan ma, et sinna kulub ikka tükk aega enne kui ma ühessegi laululaagrisse satun. Jah, tõsi, laulud said selgemaks kui seebivesi. Aga see kogu LAULUlaagri mõte kadus kuidagi ära, kui juba bussis esimesed õllepudelid kõlksuma hakkasid. See, et pooled laagrilistest juba laulmise ajal promillide all olid, laulmisõpetajat muidugi ei häirinud. Õhtul siis jh, see disko värk. Üritasin kella 11 paiku magama minna, et no Kaisa sünna ikkagi järgmine oäev. Kuidagi ei õnnestunud. Hommikul vähemaganuna ja külmavärinatest vappununa ärkasin (Krdi Sooja-Kaisa), hommik venis ja venis, ent koju lõpuks jõudsime. Siis jokutasin ka mina. Kuni Kaisa sünnani. Ja nagu ma juba ütlesin, siis pidu oli mõnna-mõnna. Kindlasti üks toredamaid, sest kõik olid sellised kunstiinimesed, kes polnu tulnud ennast sinna puhtalt täis jooma. Keegi ei pidanud müürilillekest mängima ega ennast jubedalt tõestama ka mitte.
Aga et aju tahtis magada, siis pidime Kaisaga minema tõmbama. Koju jõudsin pool neli a.m. Magasin neli tundi ja k-õ-n-d-i-s-i-n siis hommikuse koju viiva bussi peale. Kodus oli ka paremat teha kui magada ja nii ma siin nüüd olen - siiamaani magamata.
Ja tänased uudised: L. L. jättis tulemata! Pärast seda kui ma nägin nii palju vaeva voodi peitmisega...
Ja peauudis: Ma sain esmaabieksamis LÄBI!!! jesss:D
Täna elustasime Anneksest ja koju sain jälle Margiti mehega. Nii armas.
Aga testige oma võimeid. Minu küsimused: (variante on umbes kümme vist)
1.Kirjelda arteriaalset verejooksu
2. Esmaabi arteriaalse verejooksu korral
3. Shokiasend. milline näeb välja?
4. Esmaabi hapete mürgistuse korral.
Jah, oligi kõik! Ma tean, mis seal ikka nii rasket on, eks? Aga on ikka küll. Sa ju ei tea milline on sinu variant ja ilma tundide ja suure kirjutamiseta, ei oleks ma arvatavasti teste läbinud.
Ja veel, minu sünna on nädala pärast!!! Uskumatu, et ma saan siis juba 18!!!

Paradoksaalne paratamatus.

Iga kord, kui ütlen, et ma pole idioot,

suudan järgneva poole minuti jooksul vastupidist tõestada...

SSDD*

...except some cases. Pöörane wiikend. Laululaager pani mu imestama – lapsed tõesti laulsidki, meie kooril pole häda midagi, kui õpetaja veel nnnnnatukene rohkem pingutaks oma tööd ka sealjuures teha st – õpetada, õpetada ja veel kord – ÕPETADA! Ja pärast seda lapsed pidutsesid. Ikka seda sihtipidi, et “eestlane olen ja nii on ja nii jääb” st algul ei saa vedama (tehnika pandi suurde saali üles, aga diskotada ei viitsitud) ja hiljem – olid pidamasaamisega probleemid, igaühel omamoodi: kes ei soovinud magama minna, kes suitsupause lõpetada, kes väikest flirti, kes tantsimist, etc. Ja mina piibutasin ennast jälle omasse mulli, nagu see enamasti ikka juhtub. Jõudsin oma pea absoluutselt tühjaks mõelda, sõnu mul polnud, natuke keerutasin ka jalga ja siis võtsin krohvi maha ja unemati surus mu pikali sellele neetult kõvale puupõrandale, ehkki jah, mul oli ka peno külje all, aga tutkit see eriti aitab. Soojust hoiab küll. Igatahes Mati Une minu väsinud silmi tol öösel vägistama väga ei kippunud, millest oli siiralt kahju. Asi oli Kõhu Valus, mis mu umbes pool seitse hommikul üles äratas. Nice, ma olin maganud selleks ajaks tervelt neli ja pool tundi. Ja järgmine plärin, mis täitis juba terve klassiruumi, oli umbes kaks tundi hiljem minu mobiilialarmaa. Kõik kaasruumilised ärkasid enamvähem ühesuguste vigisevate häältega – külm olevat olnud. Ja mina naersin tol hetkel hinges, olles ainuke soojavares. Sest mul tõesti oli öösel üsna soe olnud. Hahaaaaa, busteeed!. Ainult et hiljem keset laulmist selgus, et ma olen über-exhausted. Ja ma tahtsin ainult koju, aga see ei omanud mingit tähtsust, sest magada ma ei jõudnud. Käisid Eedenis minišopingul ja siis koju ja siis munesin armsa tunnikese ja hakkasin sättima, et minna Kaisa sünnipäevale. Päris mõnus jällenägemine J pluss veel see, et ma tõenäoliselt rääkisid Kadile pool oma elu ära. Mis mulle hiljem koitis. Aga pole hullu. Ja viimaks kell kolm peale mõningaid kõhklusi suutsin taksoarve suhtes mureliku Kadi kodupoole meelitada. Võtsime kusagilt Aardla risti juurest takso (PS for Kadi: Tartus ei ole Tulika taksosid) ja arve oli talutav. 35 eeku näkku. Ja ma tunnetasin, kui mõnus on unesegaselt tuigerdada. Maxima juures koduni välja. Kell oli ilus pool neli hommikul, kui mina raudvõtmega all sektsiooniukse juures siis kobistasin. Jõudsin sisse lohiseda ja siis kuulsin kusagil ühel kõige ülemistest korrustest kriuksatust. Jah, inimesed ei tarvitse magada laupäeva öösel vastu pühapäeva. The wiiiikend, janõu. Ja sellistel puhkudel ikka hakkab süda veidi kiiremini peksma, mine sa tea, mis nunnu pätt mind kusagil seina ääres tervitada võiks. Viimane trepiaste on lahutamas mind mu korteriuksest ja siis ma silman üsna pentsikut vaatepilti: trepil, mis viib meie koduukse juurest viiendale korrusele, istub meie kõrvalkorteris elava naise elukaaslane. Ei, ta ei istu seal niisama. Ta istub seal i h u a l a s t i . ja absoluutselt umbjoobes samuti. Mind nähes toetab ta pea kätele ja teeb mingeid haledalt niutsuvaid hääli. Teen käba, et ukse lukust lahti saan ja kaon tuppa. Uksesilmast võib siis selgelt näha, et vaesel mehikesel on külm ja kuidas ta ukse taga aeg-ajalt anumas käib, et ta tagasi keskkütte soojusesse lastaks. Vähemalt kui ma pesemas ära olin käinud, oli ta ilmselt tuppa tagasi pääsenud. Tore seegi. Mu ema rääkis hommikul, et neil oli korteripralle olnud. Kolm inimest ja alkohol. Ja et naine oli meest ennegi välja visanud, siis aga ikka riietega. Ja samas hiljem ise järele roomanud. Jess, kõik maani lakku täis. Ja pakkus veel ühe võimaliku variandi – ehk on naabrid nudistideks hakanud. Nice try, ma ei jäänud uskuma. Igatahes on need “alasti öös tammujad” ennegi probleemne paarike olnud. Tihti tülitsevad, peksavad, lõhuvad, jne. Ja teiste elu ümber korraldama ei lähe. Mina neid nii täpselt ei tea ka. Üks on kindel – ebastabiilsed. Mitte, et ma ise paremini tasakaalus omadega oleks. Aga uskuda on, et mind te lähiajal paljalt kusagil roomamas või põrandaid lakkumas ei näe. Vot nii. My a little bit extremy way of living. Spontaneously. päeva soovitus: elage oma elu õnnelikult. Mitte nii, et õnn peituks ka lihtsalt üürikestes hetkedes. see võib olla ka topitud näiteks...väikesesse sooja juustusaia või...ma ei tea, vaadake enda ümber ringi. Proovige olla nt korraks õnnelikud mitte-millegi üle. jap, the whatever will do! Bright white night .

be still for a moment...

Hey everyone! Kirjutan minagi siia üle pika aja, kuid ütleks vaid niipalju, et eile sain kokku Meritiga, keda polnud tõepoolest sada aastat näinud :). Istusima Catwalkis (eem keegi oli veel, kelle nimi kahjuks ei meenu) ja igasugused vahvad uudised ilmusid välja. Üldse, tore oli kohtuda üle pika aja. Klubisse me ei jõudnud, aga pole hullu. Täna õhtul on siis Kaisa (!) sünna ja sinna tuleb kindlasti minna! Naljakas ja väga tüüpiline on ka see, et samal ajal on Tallinna Muusikakeskkooli kammerkoori jm kooride kontsert (Merit juhatab seal ka paari laulu, kas pole mitte lahe ;)) ja afterparty Atlantises. And I'm invited. Aga et mitte tekitada asjatut segadust ja paanikat, kordan: "Mina, K.... P... olen täna õhtul Kaisa sünnipäeval!" Kes siis veel oleks nõus suure osa seltskonnast kohale juhatama, isegi eriti teadmata, kuhu minna! Aga jäägu see viimane saladuseks...

Ahjaa, Miša pidi vahva olema, kui ta purjus on :p
Ja Merit ööbib pühapäeval (vastu esmaspäeva) meil.

Kuna Paula nõudis siin, et ma kirjutaks enda "tangoõhtust", siis .... jah, me Kaisuga panime püssis tangovõistluse kinni (haige ju! :D) ja saime 100 krooni eest jooke osta.

Tegelikult pole minu elu üldsegi ainult mingi pidupidupidu, aga miks kirjutada sellest, kuidas ma enda vanematega tülis olin ja enda nõmedatest maniakaal-depressiivsushoogudest. Üritan nüüd korralik olla, näiteks see nädal ei puudunud ma MITTE AINSASTKI koolitunnist jne jne.
Kui üleelmine weekend möödus lahedalt, siis eelmise pühendasin täielikult õppimisele. Tulemused on e-koolistvaadatavad.

=====

Damn, hetkel on pea suht mõtetest tühi.
Raamatuga olen kolmandal leheküljel.

=====

Mery, kirjuta kindlasti midagi enda tulevasest huvitavast reisist... ja Kadi, Kaisa - laululaagrist! Isegi kahju, et ma sinna ei jõudnud. Aga enda suhteliselt kahjustatud häälepaeltega ei söandanud sinna kraaksuma tulla.

Aga jah, täna õhtul näeme ja SUKELDUME ROKIMAAILMA hahahaaa :D. Või, nagu Rasmus ütles, et LÄBULÄBU! Nii ammu pole kõik kokku saanud.