Not a goodbye!

We were strangers,
starting out on a journey
Never dreaming,
what we'd have to go through
Now here we are,
I'm suddenly standing
At the beginning with you

No one told me
I was going to find you
Unexpected,
what you did to my heart
When I lost hope,
you were there to remind me
This is the start

And life is a road that I wanna keep going
Love is a river, I wanna keep flowing
Life is a road, now and forever,
wonderful journey
I'll be there when the world stops turning
I'll be there when the storm is through
In the end I wanna be standing
At the beginning with you

We were strangers,
on a crazy adventure
Never dreaming,
how our dreams would come true
Now here we stand,
unafraid of the future
At the beginning with you

And life is a road that I wanna keep going
Love is a river, I wanna keep flowing
Life is a road, now and forever,
wonderful journey
I'll be there when the world stops turning
I'll be there when the storm is through
In the end I wanna be standing
At the beginning with you

Knew there was somebody, somewhere
A new love in the dark
Now I know my dream will live on
I've been waiting so long
Nothing's gonna tear us apart

And life is a road that I wanna keep going
Love is a river, I wanna keep flowing
Life is a road, now and forever,
wonderful journey
I'll be there when the world stops turning
I'll be there when the storm is through
In the end I wanna be standing
At the beginning with you

Life is a road that I wanna keep going
Love is a river, I wanna keep going on
Standing out on a journey

And life is a road that I wanna keep going
Love is a river, I wanna keep flowing
In the end I want to be standing
At the beginning with you...

Las jääda kõik, mis hea

Tegelikult tahtsin ma öelda, et see siin on minu viimane postitus. Vähemalt on mul julgust seda siia kirjutada.
Mulle tundub, et selle blogi aeg on lihtsalt läbi. Vähemalt minu jaoks.
Ja Only Vip'i all eksisteerimine on ennast minu jaoks ammendanud. Mitte, et see blog mõttetu oleks, mul lihtsalt pole siia enam oma mõtteid panna.
Asutasin täitsa iseenda oma postinurga, kuhu natuke isiklikumat laadi mõtteid laon. Aga see on privaatpidu ja kutsed lähevad valitutele.
Et nagu...üks eluetapp sai läbi ja koos sellega vist ka Only Vip blogi.
Kõik, kes meie vastu huvi tundsid ja ikka vahepeal kiikasid, lootuses, ehk on mõni vip ennast kokku võtnud ja viimaks ka midagi kirjutanud, suured tänud.
Lugeda on ikka tore. vanu postitusi. Ja mõelda, kui naiivsed ja muretud ja suuuurte muredega ja probleemidega ja probleemideta kord sai oldud.
Lugeda on tore. See aeg oli ka tore. Nägemiseni.

Saatuslik pööre

Miks ei saa ma mitte midagi ette võtta või kuidagi asjade käiku muuta siis, kui kõik salapärasel viisil kiiva kisub? Lihtsalt. Täiesti minust mittesõltuvalt.

Murphyl on õigus: kui asjad on hullud, saavad nad ainult hullemaks minna. Nii ma ootangi hirmust värisedes järgmist vopsu, mille saatus mulle ette on määranud.

Teine reaalsus

Olen sõbranna juures. Ma tean, et olen seal elanud, aga kolisin välja. Teen shampuse pudeli koridoris lahti, sest see hakkas läbi laskma. Nojah, see polnudki väga kvaliteetne. Alles eelmine päev jõime ka shampust.

Äkitselt kuuleme korteri perenaist ukse taha tulemas ja sisse nõudmas. Ma ei mäleta, kas uks oli lukus või ma just lukustasin selle. Igatahes lasen korteri perenaise sisse. See on kuri nagu herilane. Süüdistab joomises. Ja lööb mind näkku. Valus. Mõtlen, et ma niikuinii siin ei ela, küsin hoopis, millal mu sõbranna siit ära kolib ja miks ta üldse veel siin elab. Kuuleme, et korteri perenaine läheb majast välja.

Hakkab vihma sadama. Sajab tugevasti. Vaatan aknast välja ja näen kassipoega. Hästi pisikest, triibulist. Küsin sõbrannalt, et äkki peaks vaesekese sisse tooma. Lemmikloomad pole siin küll lubatud, aga perenaine läks ju välja. Et äkki on kiisu vigastada saanud. Sajab ikka veel väga tugevasti. Otsustan siiski minna. Lähen välja. Näen kiisut tee ääres, kohe üle tee minemas. Tuleb valge takso...ja..sõidab kassipojale otsa. Kostab prõks. Mõtlen valuga, et ma oleksin pidanud varem välja minema. Jooksen kohale. Takso jääb natuke maad edasi foori taha seisma. Korjan kassikese üles, tal tundub kaela juures haav olevat. Aga ma kuulsin ju prõksu. Äkki on mõni luu katki. Ent kassike on elus ja päris käbe. Ronib mööda minu õlga üles. Lähen vihaselt kassiga takso juurde ja koputan aknale. Ütlen kurjalt taksojuhile, et ta sõitis praegu kassile otsa. Taksojuht on kohmetu. Ütlen, et tuleks ikka hoolikam olla.

Lähen tagasi majja. Kass ronib mööda käsivart üles. Mõtlen, et talle peab ju kuskilt liivakasti leiutama. Jõuan sõbranna juurde. Näen üht madalat karbikaant ja ütlen sõbrannale, et see võib ju sobida. Mida kassiga edasi teha? Blur.

Olen perega väljasõidul. Oleme Eestis, aga kuskil ida pool, kus ma varem käinud ei ole. Sõidame. Näeme tee ääres tervet hulka hääletajaid. Tunnen ära ühe klassiõe. Aga mu vanemad sõidavad lihtsalt mööda. Vaatan neid hukkamõistvalt. Aga siis mõtlen, et ega mul poleks vist midagi eriti temaga rääkida niiikuinii olnud. Oleksin võinud küsida ainult, mis võistlusest ta osa võtab niimoodi hääletades ja mida ta pärast kooli lõpetamist edasi teeb, aga siis olekski jutt otsas.

Mu isa räägib, kuidas see ala oli nõukogude ajal suletud, kuurortala ikkagi. Sõidame suurel ja laial teel. Asfalttee kõrval on mururiba, peaaegu püstloodis suunaga edasi. Mu isa võtab suuna sinna mururiba poole..ja..sõidamegi üles, oma istmetesügavusse surutuna. Äkitselt taastab auto oma normaalasendi ja oleme kuskil kõrgustikul, kus on taas asfalt ja hoopis teine maailm. Sõidame edasi. Tee kõrval natuke kõrgemal on sellised ringsed aedikud, rauapostidega. Mulle tuleb see pilt kuskil ajalooraamatust tuttav ette. Ainult siis istusid seal vanamoodsate ujumisriietega naised.

Sõidame nagu kanali peal. Tee on sillutatud üleskäivate sildadega. Nii, et sõidad autoga ühe sillaotsa peale, see läheb alla, ühildudes nii teega, sõidad selle tee peal edasi järgmise silla otsa juurde ja see läheb taas alla. Mõtlen, et mu isa ei peaks nii kiiresti sõitma, me võime ju vette kukkuda nii. Siis äkitselt kõnnime jala. Kõnnime nagu kuskilt silla alt, kus on ripptee. Terve mu pere kõnnib sealt üle, mina viimasena. Äkitselt märkan vee all laipa. Naise laipa. Alguses kõnnin lihtsalt edasi. Siis aga mõtlen, et ma leidsin ju ikkagi laiba. Kutsun teised ka vaatama. Laip on veel all, paigal, heleda nahaga, blondide juustega ja tulipunaste huultega naine. Ta on vist alasti. Tulevad veel mingid tegelased. See koht ajab mulle nüüdsest judinad peale. Blur.

Gosh, kust tulevad sellised unenäod!?

on mai on mai on maiiii

et siis
käes on mai
mitte kai
ega sai

vaid mai

18 päeva uurimustöö tähtajani
2 päeva inka eksamini
ja... autokool?
whääääääää

by the way, mulle meenus, mispärast otsustasin enne lõpukirjandit õppida Tõrvas, mitte Põlvas ega Tartus. Tartus on muudki põnevat (nälg ja sõbrad ja linn), Põlvas on mu noorem fuuria-õde, kes oma kujutletavalt juhipositsioonilt valitseb meie muidu suhteliselt rahumeelset majapidamist. ja vahepeal on ta tõesti väga häiriv.

närv
ütleb
üles

aga kevaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaad on see, mis lume alt välja on tulnud!
:D

Kirjand, mis lõpetab kõik

Tänavu registreerus eesti keele kirjandit kirjutama 10 428 ja vene keele kirjandit 3159 inimest.
Ja meie nende hulgas! :) eesti keeles, see on.
Ja Kadri: venelased kirjutavad ikka vene keeles.


P.S. postimehe ühes artiklis ilmus järgmine näpuviga:
Täna istus üle Eesti koolipinki üle 23 000 abituriendi, et kirjutada riigieksami kirjand.
Mõtlesingi, et ohohooo, KUI PALJU :D Arvatavasti on mõeldud üle 13 000...

Lõpp on nii lähedal...

Homsest alates on mul koolipäevadest järel veel kaks poolasjalikku ja üks tilu-lilu. Kahel esimesel saan veel viimaseid asju vastata ning pikki väitlusi hinnete kohta maha pidada, miks ma rohkem väärt olen, kui õpetaja vb panna tahab. Sealjuures olen lõpuks aru saanud, miks oma pool klassi vihkab mind. Ei tahaks küll naiivse ja kelkivana tunduda, kuid KADEDUSEST. Nimelt viimane kord, kui käskkirjade jagamiseks läks (puudumiste pärast, 8 tundi= 1 käskkiri) ja minul ainsana suurtest puudujatest sellest ilma õnnestus jääda, ütlesid nii mõnedki inimesed, et see on ebaaus ja nemad kaebavad edasi. Kaevaku! Kuhugi nad sellega igaljuhul ei jõua, sest pole enam eriti aega käkki keerata. Igaüks hoidku enda nahk. Ja siis püütakse mulle see kuidagi teistmoodi tagasi teha. Viimane kord kuulsin, kuidas Elina (jah, seesama) minu kohta üle klassi rääkis, et mina jään nende koostööst kunstiajaloo lõpueksami punktide vastamises välja ja pean ise kõik oma 80-90 asja vastama. No andke andeks, aga see pole tõesti asi, mis mind kurvastaks, sest ausaltöeldes teenisin eelmisel aastal eksamil viie välja (samas, kui 87% klassist said kolmed) põhiliselt enda konspektidest ja mälust. Nii, et andku aga minna. Katri pakkus juba omapoolset abi, et annab mulle asju paljundada, kuid keeldusin. Tahan näha, kuhu nad sellega jõuavad. Ja nagu ma veel karistamata puudumistega juba kellelegi liiga ei teeks, siis jääb neile ette ka see, et ma sealjuures ka hinnetes puhtalt välja tulen. Alles paar päeva tagasi, kui inglise keeles hinne välja tuli panna ja mul kaheseis oli, läksin paaristundi ja vastasin paar asja ära ning teenisin oma neljakese kätte (khkhmmm...vähemalt pooltel olid kolmed). Siit moraal: Ära käi koolis ja ülbitse teiste õpilastega. Siis on klassi keskmisest kõrgemad hinded garanteeritud. :P Aga tegelikult on asi lihtne. Nagu juba ehk isegi teate, on mul alati sadu erinevaid vabandusi varuks, juhul kui jänni jään. Enamik neist on ka tõsi, osad lihtsalt tuletatud. Kuid fakt on see, et hakkama ma saan, ükskõik, millise hinnaga. sest kokkuvõttes loevad rohkem teadmised, kui see, kui palju pugemas on käidud. Võib-olla tundub minu arvamus kooliskäimise kohta pugemisena veidi liiga ignorantsena, kuid minu arvamus jääb selliseks, et hariduse omandamiseks ei pea alati tundudes kohal käima. Kuid usun, et nii mõnedki teist juba teavad seda (bling-bling Kadriorg, MontgoMery ;)).

Aga jahh...lõpp on lähedal, nii, et püüdkem sellest veel viimast võtta ja sõpradena lahkuda. After all...igaüks vastutab oma tegude eest. Eksami tulemused on ju siiski meie enda teha, seal pole enam tähtsust, kes kellele puges või kes kellegi "kulul" elas.

Tuust

Tuust on kass

Tuust on emane kass

Tuust on kass, kes käib omapäi

Tuustile meeldib üle kõige tuustida

Tuustile meeldivad kõikvõimalikud kapi sisemused ja sahtlid

Tuustile meeldib kõiksugu uued kohad ja kõrgused vallutada ja seal ringi nuuskida

Tuustile meeldivad kastid ja kotid ning nendesse sisse ronimine

Tuustile meeldib jälgida vee kraanist voolamist

Tuustile meeldib mängida peitust ehk talle meeldib olla otsija

Tuust on kass, kes tahab pidevalt õue, samas kui meie teine kass tahaks pidevalt sisse

Tuustile meeldib püüda ja süüa kärbseid, ämblikuid jms (öäk)

Tuustile meeldib jälgida akna peal linde. Meeldib kohe nii väga, et hambad plagisevad ja saba võngub

Tuust on võimeline ronima puude otsas ja teeb sellega silmad ette isegi oravatele

Tuustile meeldib istuda söögilaua taga ja mängida inimest. Võib-olla oleks isegi võimalik teda õpetada kahvli ja noaga sööma

Tuustile meeldib pidada minu jalgu teki all hiirteks ja niiviisi arvates, neile peale karata

Tuustile meeldib oma pisikesi mänguasju külmkapi või nõudepesumasina alla ajada ja siis ärevalt oodata kuni sa neid välja kougid

Tuustile meeldib oma vett juua inimeste voodi kõrvale või lihtsalt vedelema jäetud klaasist

Tuust ei taha õhtul kööki jääda ja tegutseks parema meelega üleval korrusel, mistõttu võib üpris keerukaks muutuda tema kättesaamine ja allkorrusele toimetamine

Tuust oskab meisterlikult südamesse pugeda kõigile, kes on temaga rohkem kui 10 minutit veetnud

Tuust oskab kriimustada ka. Tahtmatult muidugi.

Tuust läheb homme väikesele opile. Pärast seda me väikseid Tuuste ei saa.

Tuust on armas. Ja üldse mitte paberitega. Ja üldse mitte kalli raha eest omandatud. Hoopis tee pealt päästetud, nälginud ja pisut vigastatud kassipoeg. Ja paremat kassi ei oskakski tahta :)

;)

Suudlus läbi jäätunud klaasi (performed by Only-VIP in pub, in toilet, at street, everywhere!) :D

Hetke vaid, mõni mälestus kestab,
kuid on neid, mida minna ei lasta,
küllap siis on meil väga neid vaja,
sest nad leiavad aja, külastavad meid taas.
Hetke vaid, mõni mälestus kestab,
kuid on neid, mida minna ei lasta,
küllap siis meie vajame neid,
sest nad tulevad taas,
kas sa ootad või ei.

Sajab akna taga laia valget lund veel õhtu eel,
ja ma äkki läbi jäätund klaasi siis su silmi näen,
sina surud vastu külma klaasi suu ja mina ka,
nii jäälilled kõik me aknaklaasil siis sulavad.

Hetke vaid, mõni mälestus kestab,
kuid on neid, mida minna ei lasta,
küllap siis on meil väga neid vaja,
sest nad leiavad aja, külastavad meid taas.
Hetke vaid, mõni mälestus kestab,
kuid on neid, mida minna ei lasta,
küllap siis meie vajame neid,
sest nad tulevad taas,
kas sa ootad või ei.

Sellest päevast saab nüüd õige mitu lund ja muudki veel
tundub nagu oleks toona näinud und ma õhtu eel,
nüüd mu akna taga ulub jäine tuul ja kurb on meel,
kuigi aken on just nõnda nagu siis lilledes.

Sajab akna taga laia valget lund veel õhtu eel,
ja ma äkki läbi jäätund klaasi siis su silmi näen,
sina surud vastu külma klaasi suu ja mina ka,
nii jäälilled kõik me aknaklaasil siis sulavad,
nii jäälilled kõik me aknaklaasil siis sulavad.

Cheers!

Lõpuks ometi areneb ka Tartu ja vaesed seljakotireisijad saavad ometi korraliku võimaluse oma seljakotid nurka visata ja korralikul hostelinaril magada, sest...Tartus avati esimene seljakotiöömaja!!

Palju õnne ja -lõpuks ometi!

http://tartu.postimees.ee/280208/tartu_postimees/uudised/314456.php?tartu-sai-seljakotioomaja

Nördimus

Et mul pole kusagil mujal võimalik oma nördimust eriti väljendada, sest see ei jõua niikuiniii nördimuse tekitajateni, siis elan ennast parem siin välja.

Lubasin pühendada selle aasta kultuurile. Olen püüdnud seda lubadust ka niivõrd-kuivõrd pidada.

Hiljuti avastasin, et ballett mulle päris tõsiselt meeldib. Ma imetlen inimesi, kellel on annet ja jõudu seda läbi raske töö arendada. Ja kui kerged ja graatsilised on baleriinid... :)

Aga. On päris raske nautida hea teostusega etendust, kui sinu taga istuvad, no andke väljenduse eest andeks, aga puhast tõugu matsid.

Mida otsivad teatrist inimesed, kes: vaatuste ajal oma kunstküüntega sõnumeid toksivad, kõige ilusamal hetkel asjakohatuid märkusi teevad, pilluvad nõmedaid nalju nii etenduse alguses, lõpus kui keskel, erutuvad märkimisväärselt, kui saalis kostub tugevam kolksatus või pidevalt kaeblevad etenduse mõttetusest?!

Ma ei pea küll ka ennast mingisuguseks upper-class'iks, aga kui isegi 11-14 aastased põngerjad suudavad ennast vaatuste ajal talitseda, siis ei tohiks see ka puberteeti põdevatele teismelistele nii raske ülesanne olla.

Kuigi neile endile võib etendus tunduda igavana (ja igaühel on siiski õigus oma arvamusele), siis seda nii valjult väljendama ei peaks. Sest on kultuurseid inimesi, kes siiski sooviksid etendust nautida.

Nii et kõik teie solaariumilaksu all kannatavad, vähem kui 500 sõnalist sõnavara omavad, ainult endast huvituvad tshikid ja kõik labase huumorimeelega, teksade ja t-särkidega (teatris!) tüübid: Hoidke teatrist eemale! Vähemalt seni, kuni olete õppinud pisutki kultuursust, tsiviliseeritust ja kombekust. Aitäh!

Et kui juba Kosovo, ...

... siis miks ei võiks ka Annelinnast iseseisev riik saada...

LIFE IS FULL OF ADVENTURES, GUYS!

Nagu...WHAAA!? :D
kell 0n 0.20, olen otepääl, Karupesa Hotellis koos räpparite kambaga (nt Stupid F) ja uskuda võiTÄPSELT samasuguse mersuga...
http://www.auto-motor.at/Auto/Autos-Neuwagen/Automarken-Automodelle-Neuigkeiten/Mercedes-News/Mercedes-CLS-Klasse/Mercedes-CLS-350-hinten_high.jpg

ma poleks elusees arvanud, et üks reede õhtu selliseid seiklusi täis võib olla, sest kõik algas põhimõtteliselt rahulikust õhtupoolikust korteris, Kadi sünnast koos tsikiitade ja kookide ja paari videoga :D
Lähima aja jooksul laivile mingis otepää "klubis" ja pärast laivi kütame tartusse ja siis afterparty illukas, vipina ofcourse!
Wanna join??
Damn Girls! Life is a MOVIE like Ilona said!!!

Päike paistab...

... minu sees ja minu ümber. Sellised hetked nagu praegu (sunshine, avar tuba ja tass kuuma teed meega) on lihtsalt suurepärased mõtlemaks järele elu üle, mis viimasel ajal on nii jubedalt kiireks ja sündmuste/üritusterohkeks kujunenud. Kõige selle keskel tuleb veel jälgida, et asjad tehtud saaksid ning lisaks teha veel plaane tuleviku kohta. Olen vist üks nendest vähestest, kes usuvad, et asjad lihtsalt lähevadki nii, nagu nad peavad minema. Etskae siis :)

It's just fucking briliant...

Täna räägin ma Teile, sest olen maailma õnnelikum inimene maamunal. Minu elu on olnud nii perses, kui vähegi võimalik, aga ma olen olemas, just siin ja praegu. Olen sellest jamast õnnelikult välja tulnud. Taipan ikka ja jälle inimeste olemusest, kes vahel võõraks on jäänud. Kuid armastan neid kogu hingest just sellisena, nagu nad on. M-ga sain asjad klaariks (või vähemalt klaarimaks) ja hinges valitseb rahu. Elu on lihtsalt ilus. Ja kunagised lapsepõlvesõbrad Ms. Moody, Rõõmupall, Pohhuist ja Hr. Manipuleerijast egoist jäävad minule, Cupcake'ile igavesti südamesse. Nagu ka teie, mu kallikesed :D. Uskumatu, kuidas elu kulgeb. Poleks iial arvanud, et elus nii palju huvitavaid isiksusi leidub..  Aga mis me ikka heietame, istun siin oma roosa-mannavahu-maailmas ja muigan, sest kõik, mis OLI, tõesti ON ja JÄÄB...

Veendumus

Täna, 13. veebruaril, oma sünnipäeval, annan lubaduse.

Annan lubaduse järgida Artur Artur Alliksaare luuletuse "Veendumus" tõdesid ja põhimõtteid. Sest ma ei taha oma sisemisest lapsest mitte kunagi loobuda. Sest ta on minu jaoks oluline. Ma ei tee oma lapsele hinges haiget.

Sest:

Ainult lapsed suudavad suudelda valgust.

Ainult lapsed suudavad naeratada nii, et selles pole nukrust.

Ainult lapsed võivad süleleda kevadet.

Ainult lapsed võivad nautida maailma nii,

et see ei tee kellelegi valu.

(Aitäh, Kaisa, selle luuletuse kinkimise eest. Selliseid asju ei unusta ma iial :))

Õu häppi dei

.
Ja ongi käes minu uue aasta algus. Nojh...tunnen küll end järjest rumalamana, seda iga aastaga rohkem ja rohkem....Aga mis me nüüd sellest.

Olete oodatud teeõhtule minu poole reedel, 8ndal veebruaril, ei alkoholile, sest me olme ikkagi korralikud raamatuklubi liikmed ning ei poistele, sest nohikutel ei ole poisse, nohikud õpivad (like hell). Aga jah, et päris strippareid ma seal näha ei tahaks ja pokaalid võiksid soovitavalt terveks jääda. :D

Kui tekib küsimusi, siis teate, kuhu helistada..ja palun kannatust, võtan ikka veel alles viiendat kõnet vastu...:P

Naeran vasakule ja mõtlen alatasa...

...et mida siis ikkagi oma tulevikuga peale hakata?

Jaa-jaa. Muidugi ütlen ma endale ja kõigile uudishimulikele, et teen otsuse pärast eksamitulemuste teada saamist. Aga...tegelikult ei suuda takistada ennast pidevalt mõtlemast.

Mida paganat ma teen? Või. Tegema peaks?

Okei. Ülikool. Kohe. Kolm aastat polegi nii pikk aeg. (Gümnaasiumi elasin ju üle) Ja siis see kaks aastakest..see peaks lapsemäng olema. 17 aastat järgemööda õppimist.........oohh....

Aga. Ülikool pole odav lõbu isegi mitte siis, kui riik kõik sinu semestrid kinni plekib. Ja põhimõtteliselt kaovad mu vanematel absoluutselt kõik kohustused mind ülal pidada pärast keskkooli. Põhimõtteliselt, ega ise ka ei taha enam nagu koormaks olla. Täiskasvanud inimene ikkagi ju. Ja elupaik..ja auto võiks ka siis olla juba..ja kõik muu selline. Ja kas ikka minna seda õppima, mida ma mõelnud olen või proovida ikkagi seda teist asja, millele ma mõelnud olen...

Või siis.

Aasta vabaks. Eestimaa tolm jalgadelt..ja minek nelja tuule poole. Väike orjamine Euroopa ühes otsas, teine vahemere ääres. Vahepeal niisama elukogemuste saamine.

Aga. Reisimine röövib teist elu poolt ehk haridust (teadmisi). Ja kui teatud isikul on tarvis akadeemiline eksam sooritada, siis kas ta on selleks võimeline pärast reisimisest ringikäivat pead?

Nojah...need stsenaariumid on sobilikud vaid siis, kui ma eksamitelt üldse piisavate punktidega läbi saan. Mida võib vabalt ju ka mitte juhtuda.

(Olekski tulevik otsustatud ja elu palju lihtsam :P)

Kuid, tegelikult nii ma mõtlen pea iga päev kõige ebasobilikematel hetkedel kõige paremat lahendust välja. Ja otsustan iga päev ümber, et järgmisel päeval taas uue plaaniga lagedale tulla.

Ja ma tean küll, et see peab minu enda otsus olema, aga oleks ju palju-palju lihtsam kui keegi ise otsustaks. Otsustaks nii, et ma ise ka rahule jääks. Ja midagi kripeldama ei jää.

5 kuud ehk umbes 150 päeva on veel aega, et ümberotsuseid teha...

(tegelikult mõtlesin tükk aega, kas seda üldse postitada või jätta igavesti mustandiks. Ainult minu mõtted ju. Aga noh...marslastest lugejad ei saa niikuinii eesti haridussüsteemile pihta :D Mis siis ikka.)

Et siis..hakakem asjalikeks!!!

Millegipärast on kerge öelda, raske teha...kuid viimaks võtsin end kokku ning sain selle 22.märtsi sündmusele registreeritud. Aega võttis, aga asja sai (eile kella 00.00ni oli tähtaeg, saatsin 23.30täidetud ankeedi :P)

Igastahes, viimasel ajal olen mõistnud, et kuigi on 10ndikke, kes võivad oma vanuse kohta vägagi arukad olla, siis enamasti on tegemist siiski pubekatega (vanus 16 ju). Seda õnneks või kahjuks õppisin inimestelt, kes oma tutvusringkonnas igati tunnustatud on. Seega..don't mess with teenagers, sellega võib kõvasti tünga saada., minu puhul siis isegi vähese aja suurt kadu. Kas on minu praeguse olukorra  põhjustanud see, et alles hiljutine kiire aeg võluväel tigusammuks moondus või kaotasin oma elu pärast M-tähega mehega kokku elamist, ma ei tea. Tean vaid seda, et mul on kõrini ajaraiskajatest (seega hetkel ka minust endast).

Alates sellest nädalavahetusest alustan puhta lehega ning hakkan oma tegematta jäetud tegevuste listi lühendama.  Alustan sinu lõpukleidist, Cadillac, nii et hiljemalt järgmine nädal soovin sind kostüümiproovi.

Speech

Hello!
Today Im going to talk about my speech.
Firstly I dont know what to say.
Secondly I dont really enjoy writing speeches, essays or other amazing tasks.
Thirdly I think its time for the conclusion.
In conclusion I hope you all got my point pretty straight but if not then I think its time to concentrate on your own speech. English rocks!
Thank you for your attention!
Any questions?

nagumismõttes...

Täna kuulsin inimeselt, et meid loetakse....:O
nagu mis mõttes?
Me käime siin isegi harva! :D

my apologys

"Tahtsin vaid head!" või "See polnud minu teha!" pole need laused, millega end õigustada. Tegelikult ei kavatsegi ma end õigustada, sest see oleks nii minu kui teie aja raiskamine. Olen täistõbras ja suure sõimu täiesti ära teeninud. Kuid sellegipoolest räägin teile, mis siis minuga lahti on. Nimelt reede õhtul Helle poole minnes olin täiesti kindel veel, et järgmise päeva hommikul kell 8.20 olen Katri pool ning valmistun Superstaaridesse minekuks. Paraku aga juhtusid ajalood teisiti. Sealne seltskond osutus tavapärasest veelgi paremaks ning mina tavapärasest rumalamaks. Jah, ma jõin liiga palju. Jah, ma jõin liiga kaua. Jah, mul oli üle pika aja väga kehv olla. Kuid kõige rohkem kahetsen siiski seda, et vedasin alt neid, kellele olin lubaduse andnud. Ma ei kahetse, et sinna saatesse ei jõudnud, nagunii hakkasin selle "õilsates" ideedes kahtlema. Südametunnistus piinab vaid nende ees, kes tänu minu enesekesksusele eile kannatasid. Siin saan andeks paluda vaid Kaisaialt, sest temale tegin kõige rohkem liiga. Kuid loodan, et aeg parandab haavad ning ka tema suudab minu vigadega ükskord leppida.

Mõtteterake

"Sa tead, et oled vanaks jäänud siis, kui tabad ennast vaatamas Prillitoosi ja ei vaheta kanalit"

(Leidsin oma vanemad teleka eest)

köhin enda kopsud, nuuskan oma ajud välja...

ehk siis... kolm hurraad külmadele ilmadele!
vaheaeg oli igati õnnestunud. leidsin lisaks muule veel ühe kutsumuse: henna-tattoode tegemine... kuigi jagajale jäävad tihti tühjad näpud :)
aga pole hullu, elu läheb edasi ning sellel poolaastal võtab ta kindlasti täistuurid sisse!