Minu järjekordne ebaõnnestunud katse kooritööst kõrvale viilida.. sellega tõestan, et laulmine on üks osa minu elust ning JÄÄB väga suure tõenäosusega. Igastahes, täna, esimesel argipäeval tutvusin uue tüdrukuga, kes lähemal vaatlusel osutus eelmisel aastal istumajäänuks, seda nimelt tervislikel põhjustel. Neiu oli 70% teisest poolaastast haiglas ja kodusel ravil olnud. Ärge küsige, mis tal viga oli. Ma ei julgenud veel küsida, arvatavasti midagi tõsist, kui lubati kooli edasi jääda.
Koolis oli enam-vähem normaalne, inimesed on ikka samasugused, midagi pole muutunud. Kuid siiski, üks asi oli uus. Nimelt näidiskapid. Jah, samasugused, mis teie koolis all garderoobis seina ääres seisavad. Ja uurisin täpsemat infot
selle rendi hindadega. 300,- on poolaasta, 500,- terve aasta. Nii, et arvan, ma võtan
ühe kapi pooleks aastaks ning saan igasuguse jama
(sh üleliigsed õpikud, kekaasjad) ära panna kartmata, et keegi kapi kallale võiks minna.
Aga jutt kisub kaootiliseks nii, et ma lõpetan parem enne, kui päris lolli juttu ajama hakkan...
