Olen sõbranna juures. Ma tean, et olen seal elanud, aga kolisin välja. Teen shampuse pudeli koridoris lahti, sest see hakkas läbi laskma. Nojah, see polnudki väga kvaliteetne. Alles eelmine päev jõime ka shampust.
Äkitselt kuuleme korteri perenaist ukse taha tulemas ja sisse nõudmas. Ma ei mäleta, kas uks oli lukus või ma just lukustasin selle. Igatahes lasen korteri perenaise sisse. See on kuri nagu herilane. Süüdistab joomises. Ja lööb mind näkku. Valus. Mõtlen, et ma niikuinii siin ei ela, küsin hoopis, millal mu sõbranna siit ära kolib ja miks ta üldse veel siin elab. Kuuleme, et korteri perenaine läheb majast välja.
Hakkab vihma sadama. Sajab tugevasti. Vaatan aknast välja ja näen kassipoega. Hästi pisikest, triibulist. Küsin sõbrannalt, et äkki peaks vaesekese sisse tooma. Lemmikloomad pole siin küll lubatud, aga perenaine läks ju välja. Et äkki on kiisu vigastada saanud. Sajab ikka veel väga tugevasti. Otsustan siiski minna. Lähen välja. Näen kiisut tee ääres, kohe üle tee minemas. Tuleb valge takso...ja..sõidab kassipojale otsa. Kostab prõks. Mõtlen valuga, et ma oleksin pidanud varem välja minema. Jooksen kohale. Takso jääb natuke maad edasi foori taha seisma. Korjan kassikese üles, tal tundub kaela juures haav olevat. Aga ma kuulsin ju prõksu. Äkki on mõni luu katki. Ent kassike on elus ja päris käbe. Ronib mööda minu õlga üles. Lähen vihaselt kassiga takso juurde ja koputan aknale. Ütlen kurjalt taksojuhile, et ta sõitis praegu kassile otsa. Taksojuht on kohmetu. Ütlen, et tuleks ikka hoolikam olla.
Lähen tagasi majja. Kass ronib mööda käsivart üles. Mõtlen, et talle peab ju kuskilt liivakasti leiutama. Jõuan sõbranna juurde. Näen üht madalat karbikaant ja ütlen sõbrannale, et see võib ju sobida. Mida kassiga edasi teha? Blur.
Olen perega väljasõidul. Oleme Eestis, aga kuskil ida pool, kus ma varem käinud ei ole. Sõidame. Näeme tee ääres tervet hulka hääletajaid. Tunnen ära ühe klassiõe. Aga mu vanemad sõidavad lihtsalt mööda. Vaatan neid hukkamõistvalt. Aga siis mõtlen, et ega mul poleks vist midagi eriti temaga rääkida niiikuinii olnud. Oleksin võinud küsida ainult, mis võistlusest ta osa võtab niimoodi hääletades ja mida ta pärast kooli lõpetamist edasi teeb, aga siis olekski jutt otsas.
Mu isa räägib, kuidas see ala oli nõukogude ajal suletud, kuurortala ikkagi. Sõidame suurel ja laial teel. Asfalttee kõrval on mururiba, peaaegu püstloodis suunaga edasi. Mu isa võtab suuna sinna mururiba poole..ja..sõidamegi üles, oma istmetesügavusse surutuna. Äkitselt taastab auto oma normaalasendi ja oleme kuskil kõrgustikul, kus on taas asfalt ja hoopis teine maailm. Sõidame edasi. Tee kõrval natuke kõrgemal on sellised ringsed aedikud, rauapostidega. Mulle tuleb see pilt kuskil ajalooraamatust tuttav ette. Ainult siis istusid seal vanamoodsate ujumisriietega naised.
Sõidame nagu kanali peal. Tee on sillutatud üleskäivate sildadega. Nii, et sõidad autoga ühe sillaotsa peale, see läheb alla, ühildudes nii teega, sõidad selle tee peal edasi järgmise silla otsa juurde ja see läheb taas alla. Mõtlen, et mu isa ei peaks nii kiiresti sõitma, me võime ju vette kukkuda nii. Siis äkitselt kõnnime jala. Kõnnime nagu kuskilt silla alt, kus on ripptee. Terve mu pere kõnnib sealt üle, mina viimasena. Äkitselt märkan vee all laipa. Naise laipa. Alguses kõnnin lihtsalt edasi. Siis aga mõtlen, et ma leidsin ju ikkagi laiba. Kutsun teised ka vaatama. Laip on veel all, paigal, heleda nahaga, blondide juustega ja tulipunaste huultega naine. Ta on vist alasti. Tulevad veel mingid tegelased. See koht ajab mulle nüüdsest judinad peale. Blur.
Gosh, kust tulevad sellised unenäod!?
