AND GUESS WHO'S BACK?

Esiteks keeruline küsimus: Kes on see, kes pole kirjutanud siiasamma bloogi umbes natuke rohkem kui 1 kuu? Anyways, Mery's back! With a guest!...tänaseks külaliseks on meil sõbralik kõhuviirus, keda ma lahkelt jagan. Vot...kirjutan teile siis lühidalt oma eilsest jubedast seiklusest. Khadry ja Kais teavad seda juba, aga teised vist mitte. Noh algas see nii...oli kena esmaspäeva hommik, mil kõik tundus normaalne...kuni hommikusöögi lõpuni ja kooli jõudmiseni...mul läks süda nats pahaks...aga pole hullu. Arvasin, et see läheb päevapeale üle, kuid ei läinud! Kui koju jõudsin, siis oli ka enam-vähem normaalne...väike paha süda oli veel, aga muidu ok. Otsustasin koeraga välja minna. Teepeal läks mul süda ikka suht pahaks ning otsustasin pigem koju tagasi minna, külmetada pole ka tervislik. Koju jõudes läks aga asi päris hulluks ära...umbes tund veetsin ma vahelduva eduga tualetis ning roopisin vett jne. Kui järsku tundsin et kuidagi pimedaks kisub ära...hiljem olin ma näost ja muudest kohtadest täitsa valge ja mõtlesin, et ei suuda enam...läksin haiglasse. Kohe kui sisse sain pandi mind voodi ja kanüül sisse. Tilgutite alla koos iiveldusvastase rohuga...poolteisttundi umbes olin seal ja siis nagu läks paremaks ja tänu sellele sain ööseks koju. Öö ja hommik möödusid kenasti...süda polnud paha ja muid hädasid nagu ka väga polnud. Kuni umbes kella 11ni...siis hakkas nats ära kiskuma juba. Läksin vanaema juurde, sain süüa aga süda oli ikka päris paha. Hiljem apteegist saadud Smecta pulber aga parandas haavad! Ravin end sellega ja loodan, et homme on juba väga hea olla. Selline oli siis see seiklus...omamoodi... Aga muidu jah, imen saia, smectat, kummeliteed ja barankasid ja elu on..."ilus" Loodan et teil koolis on lõbus siis, aga saladuskatte all võin öelda, et ma pigem käiksin koolis, kui oleksin haige. Ausõna!!! Tervenemiseni! Ja seda ka veel, et Kadi ja Kadri...ostke mulle siis uus tint ka printerisse sisse ;) Tänks!

Minu nädala highlightid

• Selgus, et Arno, sõiduõpetaja arvab et kui juba karusid tantsima õpetatakse, on ka mul lootust.
• Sain oma esimese minu ajakirjandusvabadusi piirava teatud sorti ähvarduse/keelu, kui läksin Kase käest eesti keele klassi lekke kohta infot küsima ja seda kuulis pealt Hermlin, kes sellest kuuldes süüdistas mind "oma koolile mitte lojaalne olemast" ja ähvardas minna direktori juurde kui "seda juttu pealt kuulnud isikuna" kaebama minna. Kuigi ma korduvalt kinnitasin et tegu on kõigest kooli ajalehega, millel on õnnelik lõpp ju lõppude lõpuks.
• Mõnede isikutega ma lihtsalt ei suuda silmast silma rääkida, sest nad käituvad rõvedalt ja mul tekib tülgastus.
• Politseinikud on lahedad ja popluaarsemad, kui epakad või lendurid.
• Lendurid peavad olema stabiilsed nii füüsiliselt kui vaimselt, mis tähendab et nendest saaks suurepärased abikaasad. Nad teenivad ka tohutul määral, hoolimata sellest et nad vajutavad vaid automaatjuhtimise nuppu ja siis kohvinuppu ja veedavad ülejäänud kümme tundi kaarte mängides.
• Epakate või peaks nüüd ütlema vist emüde hulgas on ka kohutavate naiselike jalgade ja roosatriibuliste kampsunitega mehi.
• Kui rongid hilinevad, isegi kui see uhtub olema 25 minutit, ei tähenda see, et nad ebameeldivuste pärast vabandaksid, piletisoodustust või kasvõi sooja teed pakuksid.
• Kadunud sugulaste otsimine on keerukas, aga lahe. Kahju et mul selliseid rohkem pole.
• Reedel suutsin jätta oma kella, kõrvarõngad, mp3, vene keele mapi ja hügieenilise huulepulga maha ja lisaks veel ka lõhnaõli peale panemata.
• Must tint printeris on otsas ja lillelaps Kadri ütleb sellepeale vaid: "Prindime värviliselt"
• Kui ma ütlen vaid, et vanuril on surnukahvatu nägu ja lillakas-roosad 60ndate stiilis värvitud huuled, ei tee see veel mind õelaks inimeseks...sarkastiliseks ja objektiivse arvamuse väljendajaks aga küll.

It's a cold and it's a broken Hallelujah...

well, at least i'm almost okay, all of a sudden. vist. kella poole üheteistkümneni pläristasin klaverit mängida vahelduva eduga ja imeline - kõik taandarenes hämmastava kiirusega. lumepalliefekt on üsna atraktiivne mu loomusele. vahepeal närisin küüsi ja katsetasin teha inka hõumiriiidingut. ja katsetuseks tõesti see vaid jäigi, hakkasin kolme artiklit kokku miksima oma ajus ja nii jäi neid järgi vaid kaks, st kolmandat lubasin pühalikult homme otsima hakata. rääkimata üleüldisest asjaolust, et umbes juba paar päeva enne aastavahetust hingab ebaõnn mulle alatasa kuklasse...ma ei taipa värki, aga nii sellega on, et ...saad haavata(igatepidi), siis koperdad püsti tagasi. katsetasin kerget imago muutust. oman nüüd lühemat ja kohevamat ja tumedamat soengut (nagu enamus juba teab) ja veel - läätsed! aga jah, oh kaarup, mis ooper nendega veel on. peale nädalast kandmist, mille jooksul mu vasak silm ainult tõmbles ja nuttis ja anus, et ma läätsedest ometi loobuks, ilmutas end mingil pühapäeva õhtul selline nunnu sigitis nagu seda juhtub olema odraiva. ehk siis mu vasem silm läks rõvedalt paiste. õnneks varjas roosakas-punane prilliraam seda päris osavalt. siis järgneval esmaspäeval hüppasin tagasi optiku juurde, kes konstanteeris ebakindlat fakti, et "eiii, ljääätsedes küll njuud viga pjole". määras salvid ja tilgad ja kutsus mu lahkesti nädal aega hiljem kordusvisiidile. tasuta, millega ta ennast ka ühtlasi reetis, seda enam, et silmatilga infolehel oli selgelt kirjas, et "põletiku vastu, mis võib olla tekkinud blahblahblah või võõrkeha silmas viibimisel". ja lääts - on ilmselgelt võõrkeha.sedapsi. siis ma viisin oma kõrvaklapid parandusse kaubsi,teisele korrusele. jah, neid pole ma siiamaani küll tagasi saanud, peakski helistama, kaks nädalat juba möödas praktiliselt. aga nõiduslik, et kõigepealt läksid läbi mu mp3 originaalklapid, siis kadusid ära minu kõige paremad kõrvaklapid üldse, mis on juba üle viie aasta vanad, siis lähevad läbi uued kõrvaklapid, mis pole kolme nädalatki vanad ja siis - viskavad oma kõlarid varna ka need klapid, mida ma julgen nimetada emergency-klappideks ehk kuna nad ei sobi mu kõrvakujuga, siis kasutan neid vaid juhul, mil TÕESTI enam midagi muud pole. ja selle kõige peale kostabki mu tark füüsik-matemaatik-mehaanik-keemik-elektrik isa, et "pole parata, aga mp3 kõrvaklapipesa neid kõiki küll ära ei saanud rikkuda. lihtsalt...juhus" . ja ma jõuan juba mõelda, et enam pole isegi mõtet hulluks minna, kõik on niigi kentsakas. ja siis viin ma saapad parandusse, sest sisetallad on lahtikaranud. jah, kõik on well-done, v.a. see, et ma pean mingit avaldust 15 minti täitma, mis ei tundu mulle ok, sest müüja saaks selle täitmisega oluliselt kiiremini hakkama, miks pean mina mööda ostutšekki taga ajama toote koodi või mingit muud jammi. Ok, saan saapad viis päeva hiljem kätte ja mille avastan ma täna? Muidugi selle, et mu talvetankid nõuavad taas kord garantiiremonti. Seekord on parema saapa lukk kergelt hargnema hakanud. What a wonderful world. Vaikselt kahtlen, et ehk on viga nt minu kõrvades või silmades või jalgades, et kõik nii kokku on jooksnud. Mitte et miski VÕIKS vahepeal ka hästi minna … ja to take it all together – ma olen õnnelik. Sest mõned molekulid elu veeklaasis hoiavad mind pinnal. Feeling myself like a female body. be fish!

APPPIII!!!

Appii..mis saab. Kuidas ma selle kuradima sünnipäeva ära pean? 
Keda sinna kutsuda (peale teie)? Kas Memmi hakkab kah kontrollimas käima? Kuidas ma selle kaminaruumi korda saan? JNE JNE...Õudne, nii palju küsimusi. Mul võiks selline kõikidele probleemidele leiduv kiire lahenduse tablett olla, kuid selline, mis päriselt töötaks, mitte nagu need naljatooted, mida kunstnikud päris edukalt müüsid. Ma pole isegi enam kindel, 
kas teha tavalist joomapidu või nohkarite pidu korraliku salati ja kartuli-kastmega. Minul isiklikult pole midagi kummagi peo vastu. Aga, see otsustab kui palju inimesi 
kutsun, kui palju alkoholi sinna tuleb ja...kas ruumist jätkub? Oleksin VÄGA tänulik, kui keegi 
oleks nõus mulle korraldamisel appi tulema. Olen suht suluseisus :(. Ainuke, mida tean, on see, 
et ei tahaks seda sünnipäeva mõttetult raisku lasta.

Okou, here we go...

Nii, nüüd on see käes...Minu esimene sõidutund!!! Neljapäeval, kell 11.10.
Ja kõik need, kes peale minu toreda sugulase veel arvavad, et nad peaks kuskile seinte taha peitu pugema, siis võtke teadmiseks, et esimesena viiakse mind lauluväljaku lähedale! Niisama sidurit proovima ja autoga tutvuma. Nagu ma ei teaks juba seda kõike...
Aga point on veel selles, et neljapäeval on ju vene keeles tunnikas!!! Millest ma arvatavsti ilma jään. Mis tähendab, et õps pole sugugi rõõmus. Mis tähendab, et arvatavasti pean ma millalgi liiga vara hommikul üles ärkama, et seda tobedat asja unise peaga järele teha! No mul kohe üldse ei vea.
Lisaks vaatasime ühte filmi, kus tüdrukud läksid ark-i sõidueksameid tegema ja vähemalt kaks neist kukkusid läbi :(
Ja see pidi õppevideo olema...
Ja veel, minu auto on diisel! Tumesinine ja kirju. Sõiduõpetaja on kole, paks ja vana, kuid päris sõbralik tundus...
P.S Ja kuidas töötab sidur? Selgub, et kui sa vajutad sidurit, surub mingi asi mingi teise asja pealt ära ja siis mootor töötab nagu vabakäigu peal ja kui sa tõstad pedaali siis hakkab see mingi asi jälle suruma selle teise asja peale ja siis sa hakkadki sõitma.... :D

Erki...

aeg: eelmine nädalavahetus
koht: Salme kultuurikeskus

Mis see on? Erki moeshow loomulikult!! Käisime Evvuga ka osavõtjate 
loomingut kaemas. Ja äge oli! Ivarsson: mustast nahast kostüümid, madalad, nii madalad püksid, nii et tagumik pooleldi väljas!!! :O Piret Puppart: ägedad kootud ümbrisega vanaaegsed kohvrid, Kirill Safonov: hmm, kas ta on gey või tahab olla...arvatavasti on, ja läbi ja lõhki. Igastahes tema kostüümid olid vägagi kahemõttelised ja perverssed :O. Aga samas kollektsiooni nimi oli kaa "Veider laps". Nii, et provotsioonikaid töid oli päris palju. Kuigi jahh, lihtsaid ilusaid kleite ("Kleidiparv") oli kaa.

Natuke siis oma seiklustest. Nimelt, enne moeshowd käisime mitmes raamatupoes ühte kindlat moeteemalist raaatut mulle otsimas. Ja Kadri, leidsin sulle täiusliku kingituse. Aga jahh, see pole sellega seotud :). Nimelt, ma lõpuks leidsin selle raamatu, ning ostsin ikkagi teise. Sest too teine
oli ainueksemplar ning loodetavasti mulle tulevikus väga kasulik õppematerjal. Õpetab ta moejoonistamist, paksus on u 5 cm, formaat A4. Nii, et arvata võib, KALLIS. Aga jah, ostsin selle ära, ja loodan, et ei kahetse :).

Vahepeal olen jälle paari uue inimesega oma klassist tuttavaks saanud. Ja täna oli esimene päev
üle pooleteise nädala, kui puudusin koolist. Eelmised poolteist nädalat olen korralikult kõigist tundidest osa võtnud ja hommikuti mitte 
hilinenud. (väljaarvatud see kord kui buss otsustas mitte minu peatusest läbi sõita ja 
20 min hilisema bussiga vastavalt 20 min hilinesin. Ja veel bioloogia tundi, kus õps retsib 
hilinejaid. Aah...värdjas bussijuht!!!

Igastahes, oli tore teid näha, Kadri ja Kadi. Loodan ka Kaisat kunagi silmata! ok nooh, kokku
saada. Meryt näen vist kõige tihedamini.

Tglt mul pole midagi arukat lisada, peale selle, et sünnipäev on tulekul, 4.ndal. Olete oodatud, hiljem täpsustan pisiasju...

Imelik.

Jah, te ei eksi, see olen tõesti mina, kirjutamas blogi.

Nagu ka lubatud, minu väikesed jutukesed blogis autokooli ka sisaldavad. Täna oli niisiis juba neljas päev autojuhtimise õppimise koolis.

Üks poiss, kes käib meie rühmas, oli täna bussis ja vahtis mind imestunud näoga. Imelik. Kaks uut tüüpi olid äkitselt juurde tekkinud. Imelik. Kohti rohkem polnud. Võtsin tooli ühest nurgast ja vedasin selle laua otsale. Istusin. Tund algas tavaliselt. Nimede kontrolliga. Meie rühmas käib peale minu umbes kolm Kadit ja üks Kädi. Imelik. Üks kord teeb kaks õppetundi. Ehk siis üks paaristund. Ma haigutan tunnis vähemalt kümme korda. Minu mõtted uitavad tihti ringi mööda muid teemasid. Kuigi peaks tähele panema. Sest teooriaõpetaja on tore tüüp. Seletab hästi. Toob huvitavaid näiteid päris elust. Viimased viisteist minutit lähevad kõige aeglasemalt. Meie rühmas käib tüdruk, kelle perekonnanimi on Einstein. Imelik. Tund saab läbi. Kõik panevad riidesse. Panen oma mp3 jälle pähe. Kuulan muusikat. Inimesed lähevad laiali. Kõikvõimalikud bussid ootavad just sel hetkel mind. Imelik. Sõidan koju. Ükskord oli vist seesama tüüp bussis. Jõllitas jälle. Aga võibolla ka mitte.

Täiendavad selgitused. Meie klass on väike. Lauad on sätitud järgmiselt: taga ukse juures on kaks rida pinke ja toole. Niiviisi reas. Tahvli poole liikudes läheb lauarida teisipidi pikaks reaks kummalegi poole. Esimesena istusin ma selles reas. Tahvli poolt kolmandas kohas. Aga olen liikunud kogu aeg tahapoole. Peaks varem kohale minema. Olen alati viimaste seas. Ukse kõrval on antiikne laud ja kaks tooli. Kõrval on sekretäri ruum. Vahepeale mahub ka wc. Kontorit arvatavasti lambist üles ei leiaks. Suuri silte väljas pole. Klassiruumis on projektor. Sest me vaatame powerpointe. Seal on tahvel kõigi liiklusmärkidega. Seal on paar autojuppi. Kaasaarvatud tükike autokummist. Teooriaõpetajal on laud ja tool. Tunnis ta seal tavaliselt ei istu. Tal on valge tahvel, kuhu ta projekteriseerib powerpointe. Vahepeal täiendab pilte markeriga. Ma arvan, et see on juba piisav kirjeldus. Esmaabitunnid ja sõidutunnid hakkavad kuskil vasara tänaval toimuma. See on kaugel. Ma pean kindlasti mõnikord hakkama tunnist puuduma. Mitte et see mind muretsema paneks. Eksameid ma kardan. Teooriaeksamit peame me koolis kaks korda tegema. ARK-i eksameid ma kardan veel rohkem. ARK-i sõidueksamit kardan ma kõige rohkem. Sest mäest paigalt üles sõitmine on raske. Ühe käiguga garaazi tagurdamine on ka raske. Videokaamerad on creepyd. Lootus sureb viimasena. Ent ma valmistan end ette selleks, et pean tegema sõidueksamit kolmteist korda. Sedagi peale sajakolmeteistkümne lisasõidutunni juurde võtmise järel. Imelik. Imelik. Imelik. Elu, ma mõtlen.

Dionysos, RISE!

Dionysos ei puutu asjasse. Kaisu ja Mannu tulevad täna ja tahavad välja minna. Yay! Aga see pole ka kuidagi millegagi seotud. Mannu ei tule, lõi araks. :D
Räägiks parem oma tänasest unenäost... niipalju kui mäletan.

Torm ulgumerel. Keset tumesinist veemöllu on kaks valget purje. Ühes paadikeses olen mina ja teises on keegi teine, kes ajab mind taga. Järsku on meri muutunud mustaks asfaldiks, minu kõrval seisab mu isa. Peidame taskulambid kuhugi lume sisse ja läheme koju. Ema vajab taskulampe, ma lähen neile järgi. On väga pime. Kusagilt ilmub välja Paula ja me otsime taskulampe. Leiame need. Taevasse ilmub järsku üks väga veider hele kujund. Jääme seda vaatama. Muidugi osutub see restaureeritud vanaks mänguplatsiks, mis asub keset metsa ja kus keset ööd lapsed mängivad. Läheneme. See on hästivalgustatud, üleni valge ja seal kõlab ilus meloodia. Kuidagi kahtlaselt meenub mingi ammune koht. Kaks punaste nööridega kiiku ripuvad kõige selle keskel. Paula on kadunud, mänguplatsil liiguvad ringi igasugused tuttavad näod. Kõnnin mööda valget ilma käsipuudeta treppi ülemisele korrusele. Seal on pimedam, viikingitaolised mehed istuvad puust robustse laua taga ja joovad. Nurgas seisab räbalates hiiglasekasvu mees, kes on aheldatud väga suure vankri külge. Viikingid naeravad ta üle ja loobivad teda toiduga. Tema näoilme ei muutu. Istun laua taha jutu käigus selgub, et ta on nende ainus sõdalane. Nad sunnivad teda pidevalt ründama lähedalasuvaid lilliputte. Ta on alati kaotanud. Nüüd ongi tal uuesti aeg lahingusse minna. Lähen vaatama. Taevas on hall, lilliputid elavad suures vanaaegses talus, mis on ümbritsetud aiaga. Üksik sõdalane läheneb aiale, haarab sellest kinni. Igalt poolt kargavad suure kisaga välja lühikesed mehikesed, kes keerutavad enda peade kohal suuri ahelaid. Läbi õhu vihisevad nuiad. Aed muutub ogadeks, sõdalane karjub valust, kõik läheb väga segaseks. Tagasi puidust kõrtsitaolisse ruumi sisenedes kuulen viikingite naeru. Sõdalane seisab kivistunud piinatud näoga nurgas, haavatud ja aheldatud. Viikingid naeravad tema üle ja loobivad teda toiduga. Ta oleks täiesti võimeline ennast lahti murdma ja lahkuma, miks ta seda ei tee? Kuid siis just seda ta teebki. Suure möirge saatel rebib ta ahelad puruks ja viskab viikingite poole, kes on ehmatusest keeletud. Nad põgenevad igas võimalikus suunas. Sõdalane väljub. Ta on vaba. Jalutan mööda öiseid halvastivalgustatud linnatänavaid koos kolme kaaslasega: üks tundmatu tibi koos tundmatu kutiga ja sõdalane, kellel on nüüd seljas punane t-särk ja jalas teksad. Ta hoiab tibi ümbert kinni. Mina kõnnin kõige ees ja kutt kõige taga. Jääma ühe suure valge maja kõrval seisma. See koht on tuttav, see uni on kuidagi tuttav. Ma jään ootama, sõdalane läheb ära, tibi ja kutt lähevad mingi puukuuri taha ja jäävad sinna. Seisan üksi tänaval, vaatan mööduvaid autosid (kõik on punased koledad sportautod) ja ootan. Siis tuleb sõdalane tagasi, selja taha vaadates näen, kuidas tibi ja kutt kaklevad. Kõnnime kahekesi minema, jättes nemad sinna omavahel kisklema. Kuid sõdalane solvub millegipärast ja suundub enda uude koju. Olen keset öist Chinatowni. Kuhugi allapoole ilmub kiri: „Osta juustu ja kala, kui sa tahad talle külla minna.” Otsin juustu- ja kalapoodi. Klikin ühe maja peale, see on kahjuks kammipood. Järgmise maja peale klikkides leian õige koha. Sisenen. Mind teenindavad kaks punasesse riietatud hiinlast. Klikin juustu ja kalade peale ja saan need endale. Lähen sõdalasele külla. Seisan keset hämarat halli koridori. Piilun ukse vahelt sisse, tema piilub samal ajal välja. Uksest hoomab koridori eredat valgust. Sõdalane on kuidagi kahanenud. Vaatab mulle solvunud näoga otsa ja läheb sisse. Sisenen samuti. Pilk haarab valget diivanit, lauda, millel on suitsud ja valged tühjad paberid. Hakkan juustu ja kala lauale panema, kui äkki ärkan.

Nii, see on kõik. :D Sisaldas muidugi veel veidraid nüansse kuid ma ei taha teid oma eeposega ära tappa. See jutt oli ka põhiline. Loogikat paluks mitte otsida, te ei leia seda niikuinii. Aga "WELCOME TO MY HEAD!"

Ajusurm.

ahhhh.....

Nii mõnus väsinud tunne, selline magus...läheks voodisse ja ajaks end kerra...nurrrrr....:)

Uues koolis (või nooh vanas tegelikult:)) on täitsa tore.  Ainuke õps kes mulle kuidagi ei istu on inka õps. See on paras snoob, kuid nooh vähemasti ta õpetab...ja paremini kui tamm. Aga, kunst on viimase peal!!! Ja klassijuhataja kaaa:D:D:D. Kohe hea on koolis käia kui midagi erilist tegema ei pea. Selle aja jooksul olen teinud kaks tööd ja ühe kodulugemise, hinded 454, mitte ühekski ma ei õppinud, ka mitte vahetunnis ei korranud. Nii et.... Aga nüüd võtan ka osa Õpilasesinduse tegemistest, varsti on meid näha Intellektikal. Loodan, et minu ästi lahedaid ideid võetakse kuulda (EGO EGO;)). Igastahes ainuke, mis mul puudub, olete teie. Millestki muust ma eriliselt puudust ei tunne. Siin on hoopis teistsugused inimesed, soojemad (kuid mitte soojemad kui teie :)). Ahhh, ei oskagi midagi lisada, eks näis mis saab. Igastahes oma valikut kooli vahetada ma ei kahetse, samamoodi nagu ei kahetse et üldse kivilinna tulin. Eks kogemus on omaette väärtus ning sõbrad-tuttavad samuti.

Ja no see olen siis mina

Wee-mee'na. Kuna see selliseks trendiks siis saanud on, siis voila!
Ja Kaisal on õigus, puudulik see süsteem on, sest ma oleks äkki rohkem aksessuaare tahtnud valida. Ja tal on ka selles õigus, et me PEAKS siia rohkem kribama. Aga, nüüd oleme meie siin Kalda teel internetiseeritud!!! Juhuu! Ma üritan kirjutada nüüd, ausõna.
P.S Ja Kaisa Ka nimetus blogis on edaspidi KARAMELL. Et keegi ei arvaks, et ma millestki söödavast kirjutan, kui ma Karamelli mainin...

weemeee weehee :D

täna kalpsasid kaablikutid siitkandist läbi, st internet on tagasi +kaabeltelevisioon jne jne.
aga minu weeemeebeeceedee or whatever on siis see.
Kaisa, kuidas sul siis ikkagi läheb?
oo ja Mery saa ruttu terveks!
Vaheaeg oli mighty mighty! :D

..ja selline olen mina wee-meena :) . Peab märkima, et see nn programm pole täiuslik, riiete alla pesu ei saa valida, nii mõnedki soengutüübid on puudu jne. Nii, et arenguruumi on...


Peaksime end kokku võtma ja siia rohkem sattuma, sest muidu tundub, nagu oleks siia kirjutamine mingi kohustus. Ja teie seal Kalda tee korteris, saage see neti asi juba korda!

Head uut aastat teile ja olge mõnusad!