Cheers!

Lõpuks ometi areneb ka Tartu ja vaesed seljakotireisijad saavad ometi korraliku võimaluse oma seljakotid nurka visata ja korralikul hostelinaril magada, sest...Tartus avati esimene seljakotiöömaja!!

Palju õnne ja -lõpuks ometi!

http://tartu.postimees.ee/280208/tartu_postimees/uudised/314456.php?tartu-sai-seljakotioomaja

Nördimus

Et mul pole kusagil mujal võimalik oma nördimust eriti väljendada, sest see ei jõua niikuiniii nördimuse tekitajateni, siis elan ennast parem siin välja.

Lubasin pühendada selle aasta kultuurile. Olen püüdnud seda lubadust ka niivõrd-kuivõrd pidada.

Hiljuti avastasin, et ballett mulle päris tõsiselt meeldib. Ma imetlen inimesi, kellel on annet ja jõudu seda läbi raske töö arendada. Ja kui kerged ja graatsilised on baleriinid... :)

Aga. On päris raske nautida hea teostusega etendust, kui sinu taga istuvad, no andke väljenduse eest andeks, aga puhast tõugu matsid.

Mida otsivad teatrist inimesed, kes: vaatuste ajal oma kunstküüntega sõnumeid toksivad, kõige ilusamal hetkel asjakohatuid märkusi teevad, pilluvad nõmedaid nalju nii etenduse alguses, lõpus kui keskel, erutuvad märkimisväärselt, kui saalis kostub tugevam kolksatus või pidevalt kaeblevad etenduse mõttetusest?!

Ma ei pea küll ka ennast mingisuguseks upper-class'iks, aga kui isegi 11-14 aastased põngerjad suudavad ennast vaatuste ajal talitseda, siis ei tohiks see ka puberteeti põdevatele teismelistele nii raske ülesanne olla.

Kuigi neile endile võib etendus tunduda igavana (ja igaühel on siiski õigus oma arvamusele), siis seda nii valjult väljendama ei peaks. Sest on kultuurseid inimesi, kes siiski sooviksid etendust nautida.

Nii et kõik teie solaariumilaksu all kannatavad, vähem kui 500 sõnalist sõnavara omavad, ainult endast huvituvad tshikid ja kõik labase huumorimeelega, teksade ja t-särkidega (teatris!) tüübid: Hoidke teatrist eemale! Vähemalt seni, kuni olete õppinud pisutki kultuursust, tsiviliseeritust ja kombekust. Aitäh!

Et kui juba Kosovo, ...

... siis miks ei võiks ka Annelinnast iseseisev riik saada...

LIFE IS FULL OF ADVENTURES, GUYS!

Nagu...WHAAA!? :D
kell 0n 0.20, olen otepääl, Karupesa Hotellis koos räpparite kambaga (nt Stupid F) ja uskuda võiTÄPSELT samasuguse mersuga...
http://www.auto-motor.at/Auto/Autos-Neuwagen/Automarken-Automodelle-Neuigkeiten/Mercedes-News/Mercedes-CLS-Klasse/Mercedes-CLS-350-hinten_high.jpg

ma poleks elusees arvanud, et üks reede õhtu selliseid seiklusi täis võib olla, sest kõik algas põhimõtteliselt rahulikust õhtupoolikust korteris, Kadi sünnast koos tsikiitade ja kookide ja paari videoga :D
Lähima aja jooksul laivile mingis otepää "klubis" ja pärast laivi kütame tartusse ja siis afterparty illukas, vipina ofcourse!
Wanna join??
Damn Girls! Life is a MOVIE like Ilona said!!!

Päike paistab...

... minu sees ja minu ümber. Sellised hetked nagu praegu (sunshine, avar tuba ja tass kuuma teed meega) on lihtsalt suurepärased mõtlemaks järele elu üle, mis viimasel ajal on nii jubedalt kiireks ja sündmuste/üritusterohkeks kujunenud. Kõige selle keskel tuleb veel jälgida, et asjad tehtud saaksid ning lisaks teha veel plaane tuleviku kohta. Olen vist üks nendest vähestest, kes usuvad, et asjad lihtsalt lähevadki nii, nagu nad peavad minema. Etskae siis :)

It's just fucking briliant...

Täna räägin ma Teile, sest olen maailma õnnelikum inimene maamunal. Minu elu on olnud nii perses, kui vähegi võimalik, aga ma olen olemas, just siin ja praegu. Olen sellest jamast õnnelikult välja tulnud. Taipan ikka ja jälle inimeste olemusest, kes vahel võõraks on jäänud. Kuid armastan neid kogu hingest just sellisena, nagu nad on. M-ga sain asjad klaariks (või vähemalt klaarimaks) ja hinges valitseb rahu. Elu on lihtsalt ilus. Ja kunagised lapsepõlvesõbrad Ms. Moody, Rõõmupall, Pohhuist ja Hr. Manipuleerijast egoist jäävad minule, Cupcake'ile igavesti südamesse. Nagu ka teie, mu kallikesed :D. Uskumatu, kuidas elu kulgeb. Poleks iial arvanud, et elus nii palju huvitavaid isiksusi leidub..  Aga mis me ikka heietame, istun siin oma roosa-mannavahu-maailmas ja muigan, sest kõik, mis OLI, tõesti ON ja JÄÄB...

Veendumus

Täna, 13. veebruaril, oma sünnipäeval, annan lubaduse.

Annan lubaduse järgida Artur Artur Alliksaare luuletuse "Veendumus" tõdesid ja põhimõtteid. Sest ma ei taha oma sisemisest lapsest mitte kunagi loobuda. Sest ta on minu jaoks oluline. Ma ei tee oma lapsele hinges haiget.

Sest:

Ainult lapsed suudavad suudelda valgust.

Ainult lapsed suudavad naeratada nii, et selles pole nukrust.

Ainult lapsed võivad süleleda kevadet.

Ainult lapsed võivad nautida maailma nii,

et see ei tee kellelegi valu.

(Aitäh, Kaisa, selle luuletuse kinkimise eest. Selliseid asju ei unusta ma iial :))

Õu häppi dei

.
Ja ongi käes minu uue aasta algus. Nojh...tunnen küll end järjest rumalamana, seda iga aastaga rohkem ja rohkem....Aga mis me nüüd sellest.

Olete oodatud teeõhtule minu poole reedel, 8ndal veebruaril, ei alkoholile, sest me olme ikkagi korralikud raamatuklubi liikmed ning ei poistele, sest nohikutel ei ole poisse, nohikud õpivad (like hell). Aga jah, et päris strippareid ma seal näha ei tahaks ja pokaalid võiksid soovitavalt terveks jääda. :D

Kui tekib küsimusi, siis teate, kuhu helistada..ja palun kannatust, võtan ikka veel alles viiendat kõnet vastu...:P

Naeran vasakule ja mõtlen alatasa...

...et mida siis ikkagi oma tulevikuga peale hakata?

Jaa-jaa. Muidugi ütlen ma endale ja kõigile uudishimulikele, et teen otsuse pärast eksamitulemuste teada saamist. Aga...tegelikult ei suuda takistada ennast pidevalt mõtlemast.

Mida paganat ma teen? Või. Tegema peaks?

Okei. Ülikool. Kohe. Kolm aastat polegi nii pikk aeg. (Gümnaasiumi elasin ju üle) Ja siis see kaks aastakest..see peaks lapsemäng olema. 17 aastat järgemööda õppimist.........oohh....

Aga. Ülikool pole odav lõbu isegi mitte siis, kui riik kõik sinu semestrid kinni plekib. Ja põhimõtteliselt kaovad mu vanematel absoluutselt kõik kohustused mind ülal pidada pärast keskkooli. Põhimõtteliselt, ega ise ka ei taha enam nagu koormaks olla. Täiskasvanud inimene ikkagi ju. Ja elupaik..ja auto võiks ka siis olla juba..ja kõik muu selline. Ja kas ikka minna seda õppima, mida ma mõelnud olen või proovida ikkagi seda teist asja, millele ma mõelnud olen...

Või siis.

Aasta vabaks. Eestimaa tolm jalgadelt..ja minek nelja tuule poole. Väike orjamine Euroopa ühes otsas, teine vahemere ääres. Vahepeal niisama elukogemuste saamine.

Aga. Reisimine röövib teist elu poolt ehk haridust (teadmisi). Ja kui teatud isikul on tarvis akadeemiline eksam sooritada, siis kas ta on selleks võimeline pärast reisimisest ringikäivat pead?

Nojah...need stsenaariumid on sobilikud vaid siis, kui ma eksamitelt üldse piisavate punktidega läbi saan. Mida võib vabalt ju ka mitte juhtuda.

(Olekski tulevik otsustatud ja elu palju lihtsam :P)

Kuid, tegelikult nii ma mõtlen pea iga päev kõige ebasobilikematel hetkedel kõige paremat lahendust välja. Ja otsustan iga päev ümber, et järgmisel päeval taas uue plaaniga lagedale tulla.

Ja ma tean küll, et see peab minu enda otsus olema, aga oleks ju palju-palju lihtsam kui keegi ise otsustaks. Otsustaks nii, et ma ise ka rahule jääks. Ja midagi kripeldama ei jää.

5 kuud ehk umbes 150 päeva on veel aega, et ümberotsuseid teha...

(tegelikult mõtlesin tükk aega, kas seda üldse postitada või jätta igavesti mustandiks. Ainult minu mõtted ju. Aga noh...marslastest lugejad ei saa niikuinii eesti haridussüsteemile pihta :D Mis siis ikka.)

Et siis..hakakem asjalikeks!!!

Millegipärast on kerge öelda, raske teha...kuid viimaks võtsin end kokku ning sain selle 22.märtsi sündmusele registreeritud. Aega võttis, aga asja sai (eile kella 00.00ni oli tähtaeg, saatsin 23.30täidetud ankeedi :P)

Igastahes, viimasel ajal olen mõistnud, et kuigi on 10ndikke, kes võivad oma vanuse kohta vägagi arukad olla, siis enamasti on tegemist siiski pubekatega (vanus 16 ju). Seda õnneks või kahjuks õppisin inimestelt, kes oma tutvusringkonnas igati tunnustatud on. Seega..don't mess with teenagers, sellega võib kõvasti tünga saada., minu puhul siis isegi vähese aja suurt kadu. Kas on minu praeguse olukorra  põhjustanud see, et alles hiljutine kiire aeg võluväel tigusammuks moondus või kaotasin oma elu pärast M-tähega mehega kokku elamist, ma ei tea. Tean vaid seda, et mul on kõrini ajaraiskajatest (seega hetkel ka minust endast).

Alates sellest nädalavahetusest alustan puhta lehega ning hakkan oma tegematta jäetud tegevuste listi lühendama.  Alustan sinu lõpukleidist, Cadillac, nii et hiljemalt järgmine nädal soovin sind kostüümiproovi.