Tere! Ma ei ole sipsik. Üle kõige ei sooviks ma olla poiss. Pigem, kui juba, tüdruk.

Aga pea käib küll pisut ringi. Natuke liiga palju veini.

Ilusat vaheaega!!!!! (Olgugi, et see kõigest nädalakese kestab)

ma reserveerin ühelise toa
ja pühendan oma valged poognad
sinule,
ma seisan väljaspool
ja loodan, võimalikult kaua,
ja, mõtlesin ma
me elame tulevikuta.
see ongi see, mis on nii kummaline
nina surutud vastu suletud seina

aeg on minu juurest läinud
ei, tal pole vaja mind
kui tõestust
selle kohta, et naiste südamed
on muutumatud
ma peaksin murdma iidset lepingut
tõelisusega
ja võtma seda nii nagu ta on

(Cathrine Grondahl)

Et homme siis Tosca?
Ja hoiame kõik Meryle pöialt, et ta enda autosõidu eksami ära teeks! (Nagu keegi juba täna tegi :D)

Kuumad Brasiilia ööd

Et kallis Kadriorg ei tea isegi, et me Kaisaga ikka veel latiinos käime, siis siin on talle sellest elav märk.

Kadri! Mina ja Kaisa käime õppimas latiino tantse. Siiamaani oleme õppinud merenguet ja salsat.

Pole seal mingit nalja. Tõsine töö. Naljakas on siis, kui pihta ei saa, mispidi need puusad nüüd liiguvad. Piinlik on siis, kui õpetaja võtab sind käekõrvale, et puusapöördeid õpetada. Lahe on, et kontsi saab (peab?) kanda. Äge oli, kui ükskord oli trennis üks vähemalt 55 aastane vanatädike. Prillide, triiksärgi ja kõrge vöökohaga teksadega. Õpetaja on ise ka eriline. Kannab lillade klaasidega prille. Naljakas oli ka see, kui Kaisa küsis oma nimepäeval minu käest, mis päev täna on ja nurga tagant kostus administraatori hääl, mis ütles et pühapäev:)

See on ka humoorikas, kuidas me Kaisaga üksteist peeglite ees ahvime. Ja peeglid teevad laiemaks kui neist eemalduda.

Tore on, aga küllaltki kallis ka. Aga tore ;)

tere. olen sipsik. üle kõige maailmas tahan olla tavaline poiss.

Täna hakkasin mõtlema, (ei,mitte esimest korda, seda on ka enne juhtunud) et tegelikult on meil viiel kohutavalt vähe aega jäänud. Aega, mida kasutada koosolemiseks, ma mõtlen.
Sest umbes kaheksa kuu pärast lõpetame gümnaasiumi ja...lendame ära.
(Mõni võib-olla sõna otseses mõttes.)
Ja millal me jälle näeme siis?
Kuidagi kurb... elu muutub hoopis teistsuguseks ilma teieta.
Viimane võimalus ikkagi ju. Kasutage seda.

Lateks, metsjeesus ja kurttumm. mõni puuinimene ka.

Inimesed suudavad mind ikka ja jälle üllatada. Vahepeal ka heas mõttes. Kuid juhtub, et ka ikka ja jälle halvas.
Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas võivad seaduse järgi täisealised isikud kannatada identiteedikriisi ja äärmise lapsikuse all. Lapsikus teatud piirides on tervitatav nähtus, ka mulle meeldib vahepeal lapsikult käituda ja ennast "mitte veel suureks kasvanuks" tituleerida. But enough is enough.
Näiteks siis kui tehakse mingisuguseid teisi alandavaid nalju. Seeläbi olles ise üleolevamad? vaimukamad? Igatahes tundsin ma ennnast täna küll kusagil neljandas klassis. Ma isegi ei tea, mis mind kogu loo juures rohkem häiris või miks.
Küllap kõik süütud (kaas)kannatajad saavad aru, milles asi.
Mitte et ma tunneks ennast kuidagi isiklikult solvatuna, aga lihtsalt...milleks?
Nagu...mis on kõige selle point?
Või...

Tagasi ja parem kui kunagi varem ;)

Täna oli kurikuulus Õpetajate päev ja meile kui abiturientidele anti võimalus enda pedagoogilisi oskusi proovida. Viisime Kaisaga läbi ainult ühe tunni - 11A emakeel, kus arutasime "Mäeküla piimameest", mida kumbki meist pole ise lugenudki. Suht norm klass oli ja õpetajad ikka need kõige vingemad ofkoors :)
Want some more? Tulin just Itaaliast tagasi ja nagu te kõik juba reisikirjeldustest teate - väga lahe oli! Lihtsalt crazy. Seejärel sai Enri kaheksateistkümneaastaseks (oli ka viimane aeg), Itaalia reisi jooksul tegid sama triki ära ka Karvin ja Paula. Egas' midagi, viinad välja ja juhime kõik koos oma "raamatuklubi" helgema tuleviku poole!

Asi, mis mind väga närvi ajab

Teate, mis mind tõsiselt närvi ajab?

See, mis toimub minu akna taga ja millest minu aknaklaasid kaeblikult värisedes märku annavad.

Ehk üks bemarivend oma tumerohelise bmw-ga. Tema ja tema auto stereo tekitatud heli, mis minuni (oi, kui kahjuks) kostab ainult bassihelidena.

Oi, kui vihaseks see mind ajab. Ja ma ei saa mitte kusagile minna, et sellest ebameeldivast tümpsust pääseda. See kostab ka kööki. Ja ma ei saa terve õhtu otsa ka ju vannitoas istuda.

Ma olen mõelnud mitu korda neile (jah, neile, sest otseloomulikult seisavad teised, hingelt bemarivennad, tähtsate nägudega ümber auto) midagi karjuda. Aga see oleks ehk liiga vanainimeslik ja on väheusutav, et see mõjukski nende hernesuurustele ajudele.

Võib-olla aitaks munadega loopimine? Ha, ei - või hoopis kerged ähvardused stiilis: kui-sa-siit-ära-ei-lähe, siis-ma-võtan-oma-võtmed-ja-tõmban-su-bemarile-kriipsu-peale. Sest arvatavasti jõuabki info neile kohale läbi nende auto.

Vaatame, kaua nad veel minu närvide peal mängida saavad. Enne kui mul lõplikult vedru välja viskab. Sest ega ma olen muidu kannatlik inimene :)

Lihtsalt, ärge käige mu närvidel.