Dionysos, RISE!

Dionysos ei puutu asjasse. Kaisu ja Mannu tulevad täna ja tahavad välja minna. Yay! Aga see pole ka kuidagi millegagi seotud. Mannu ei tule, lõi araks. :D
Räägiks parem oma tänasest unenäost... niipalju kui mäletan.

Torm ulgumerel. Keset tumesinist veemöllu on kaks valget purje. Ühes paadikeses olen mina ja teises on keegi teine, kes ajab mind taga. Järsku on meri muutunud mustaks asfaldiks, minu kõrval seisab mu isa. Peidame taskulambid kuhugi lume sisse ja läheme koju. Ema vajab taskulampe, ma lähen neile järgi. On väga pime. Kusagilt ilmub välja Paula ja me otsime taskulampe. Leiame need. Taevasse ilmub järsku üks väga veider hele kujund. Jääme seda vaatama. Muidugi osutub see restaureeritud vanaks mänguplatsiks, mis asub keset metsa ja kus keset ööd lapsed mängivad. Läheneme. See on hästivalgustatud, üleni valge ja seal kõlab ilus meloodia. Kuidagi kahtlaselt meenub mingi ammune koht. Kaks punaste nööridega kiiku ripuvad kõige selle keskel. Paula on kadunud, mänguplatsil liiguvad ringi igasugused tuttavad näod. Kõnnin mööda valget ilma käsipuudeta treppi ülemisele korrusele. Seal on pimedam, viikingitaolised mehed istuvad puust robustse laua taga ja joovad. Nurgas seisab räbalates hiiglasekasvu mees, kes on aheldatud väga suure vankri külge. Viikingid naeravad ta üle ja loobivad teda toiduga. Tema näoilme ei muutu. Istun laua taha jutu käigus selgub, et ta on nende ainus sõdalane. Nad sunnivad teda pidevalt ründama lähedalasuvaid lilliputte. Ta on alati kaotanud. Nüüd ongi tal uuesti aeg lahingusse minna. Lähen vaatama. Taevas on hall, lilliputid elavad suures vanaaegses talus, mis on ümbritsetud aiaga. Üksik sõdalane läheneb aiale, haarab sellest kinni. Igalt poolt kargavad suure kisaga välja lühikesed mehikesed, kes keerutavad enda peade kohal suuri ahelaid. Läbi õhu vihisevad nuiad. Aed muutub ogadeks, sõdalane karjub valust, kõik läheb väga segaseks. Tagasi puidust kõrtsitaolisse ruumi sisenedes kuulen viikingite naeru. Sõdalane seisab kivistunud piinatud näoga nurgas, haavatud ja aheldatud. Viikingid naeravad tema üle ja loobivad teda toiduga. Ta oleks täiesti võimeline ennast lahti murdma ja lahkuma, miks ta seda ei tee? Kuid siis just seda ta teebki. Suure möirge saatel rebib ta ahelad puruks ja viskab viikingite poole, kes on ehmatusest keeletud. Nad põgenevad igas võimalikus suunas. Sõdalane väljub. Ta on vaba. Jalutan mööda öiseid halvastivalgustatud linnatänavaid koos kolme kaaslasega: üks tundmatu tibi koos tundmatu kutiga ja sõdalane, kellel on nüüd seljas punane t-särk ja jalas teksad. Ta hoiab tibi ümbert kinni. Mina kõnnin kõige ees ja kutt kõige taga. Jääma ühe suure valge maja kõrval seisma. See koht on tuttav, see uni on kuidagi tuttav. Ma jään ootama, sõdalane läheb ära, tibi ja kutt lähevad mingi puukuuri taha ja jäävad sinna. Seisan üksi tänaval, vaatan mööduvaid autosid (kõik on punased koledad sportautod) ja ootan. Siis tuleb sõdalane tagasi, selja taha vaadates näen, kuidas tibi ja kutt kaklevad. Kõnnime kahekesi minema, jättes nemad sinna omavahel kisklema. Kuid sõdalane solvub millegipärast ja suundub enda uude koju. Olen keset öist Chinatowni. Kuhugi allapoole ilmub kiri: „Osta juustu ja kala, kui sa tahad talle külla minna.” Otsin juustu- ja kalapoodi. Klikin ühe maja peale, see on kahjuks kammipood. Järgmise maja peale klikkides leian õige koha. Sisenen. Mind teenindavad kaks punasesse riietatud hiinlast. Klikin juustu ja kalade peale ja saan need endale. Lähen sõdalasele külla. Seisan keset hämarat halli koridori. Piilun ukse vahelt sisse, tema piilub samal ajal välja. Uksest hoomab koridori eredat valgust. Sõdalane on kuidagi kahanenud. Vaatab mulle solvunud näoga otsa ja läheb sisse. Sisenen samuti. Pilk haarab valget diivanit, lauda, millel on suitsud ja valged tühjad paberid. Hakkan juustu ja kala lauale panema, kui äkki ärkan.

Nii, see on kõik. :D Sisaldas muidugi veel veidraid nüansse kuid ma ei taha teid oma eeposega ära tappa. See jutt oli ka põhiline. Loogikat paluks mitte otsida, te ei leia seda niikuinii. Aga "WELCOME TO MY HEAD!"

Ajusurm.