Gustav ja Aeg

Nädal on küll valguskiirusel mööda kihutanud. Matemaatika õpetaja on mingi kõbi, kes räägib VÄGA monotoonse häälega ja ütleb pidevalt "nõnna". Tegelikult, omamoodi isegi armas, haha! Uus valikaine on psühholoogia, yay! Tööl on uus tore roheline, nimega Maria ;) , kes õpib ülikoolis füsioteraapiat ja massaazi (see no grammar, please!). (Insert name) tapab meid kümnel erineval moel.
Lisaks kõigele olen hakanud veel koorimuusikat kuulama, eriti meeskoori... Ja asi, mida paljud on oodanud: Kaeraküpsis Väike Väänik hakkab juba ära tüütama, aga ometi pole keegi siiamaani mõne hea alternatiiviga lagedale tulnud. IKIKATA pileteid tuleb müüa (õnneks tegeleb sellega Kais) ja Karvin käib enda saadetisega pinda. See lihtsalt ei jõua kohale, that is so not my fault! Sass Henno ütleb: "Elu algab täna." Mina ütlen: "Vaheaeg hakkab ülehomme juuu!"

Kõik need ülimalt väärtuslikud hetked on mind juhtinud tänaseni. Tänane päev oli Murphy.
Ärkasin öösel kell 3.30 ja uni oli kui peoga pühitud. Esimene tund oli põhimõtteliselt vaba (a), teine tund oli matemaatika. Ta suudab mind ka ühe tunniga uniseks ajada. Inglise keeles ma enamuse aja magasin ja veel vaatasime mingit ghost-videot. English-American literature's hariti meid "Sense and Sensibility" filmiga, millel oli lõpp ära jäetud, no jess! Lisaks kogusin õpetajalt plusspunkte. JA NÜÜD PÕHILINE! Koju hakkasin kõndima kell 13.30, võimalik, et isegi varem. "Nii tore," mõtlesin, "nüüd on paar tundi vaba aega!"
Ja nõnna see aju asja ära sõnuski... Keerasin esimese heleda ukse lahti, panen teisele võtme sisse, keerasin ühe tiiru, teist enam ei tee. Uks on ikka lukus, kuid võti ei pöördunud enam kuhugi ja välja ei saanud seda samuti võtta! WTF! Ootan ja mässan seal siis, helistan Cadillacile, kes ka lõpuks jõuab. Järgneva paari tunni jooksul me peksime ust, üritasime võtit keerata, helistasime kõigile, logistasime, harjutasime ukse peal kung fu'd, otsisime MEHI (edutult), koputasime Jehoova tunnistajate kombel uste taga (keegi ei teinud lahti...) käisime Ehituse ABC's ja Kodukaupades lukuõli otsimas jne jne. Lisaks kõigele muule helistasin veel korteriomaniku naisele arrgghhh ja sõimasin teda, sest tema asjatundlik arvamus oli, et meie lukk ja meie süüdi jne, kuidi ÜÜRILEPINGUS on selge sõnaga kirjas, et bla bla bla (lühidalt, meie pole süüdi). Kutsusin siis kohale enda toreda onu ehk Uncle (B)Enzi, nagu ma teda siin eelnevalt nimetanud olen. Kaua aega mässasime seal edasi, õigemini tema mässas. Võti läks katki, samuti liistud jm. Ta kutsus lukuabi. Lipsasime Kadiga T-marketist läbi, kui Uncle (B)Enz läks tõi meile kodust uue luku ja lukuabi sõitis samal ajal kesklinnast kohale. Veel tükk aega puurimist jms. Lukuabi ütles, et see polnud meie süü, et lukk oli nii vana, selliseid enam ei toodetagi ja nii eakad lukud jäävadki kinni. Vot tak! Inimesed, kes meid mitu tundi tähelegi polnud pannud, hakkasid järsku huvi tundma, et äkki on vargad. What ever, pool päeva juba toimetasime seal... Lukuabi tühjendas meie rahakotti 250 krooni võrra! Ja onu pani meile hiljem uue luku ja maksis esialgu lukabi ka kinni. Ta on lihtsalt uskumatult abivalmis!!! Kõik see jama oli läbi, kui kell sai 17.30. Tööle me ei jõudnud, Cadillac helistas ka Taisyle. 4 tundi. 4 TUNDI!!!! Te ei kujuta ette seda vaimset väsimust, te ei aima seda tunnet, kui kõik päeva tegevused ja plaanid järsku koonduvad mingile faking LUKULE!

Mina olen koomas.