Aina lubadus, lootus, unistus, ükskõik, kui palju oleks vaesust, sõda, haigusi ning ebõnne - aina püsib inimese kergeusklik visioon millestki paremast kui see, mis on (Sylvia Plath)
Ma oleks tahtnud Balti ketist osa võtta. Ma oleks tahtnud teletorni kaitsta. Koos teiste eestlastega.
Miks tahtsin ma esimese mõttena nüüd lihtsalt kuskile keldrisse põgeneda? Esimese mõttena. Nüüd enam ei taha. Noor ja revolutsiooniline? jah, olen küll.
Need sõnad, mis siin kirjas, on kõik oletused, ja loodetavasti puhas utoopia. Sest tegelikult ei taha keegi meist ju sõda. Aga kui....
Siis mina peitu ei poe.
Täpselt nii ongi, et kui muidu pean ennast üpriski kosmopoliitseks inimeseks, siis kriisi(?)olukorras lööb see isamaarmastus ja patriotism siiski välja. Tahan sündmustes keskmes olla. Mitte meenutada 30 aastat hiljem, kuidas ma uudistest lugesin vaid kuidas ma ise nägin. Sest ma olen uhke nende inimeste üle (eriti naiste nagu Marju Lauristin ja Lagle Parek jne), kes võitlesid, elasid kaasa Eestile. Kuigi nüüd võib olukord kujuneda teiseks, on see ju põhimõttelt sama. Ja ma tahan ka osa saada. Tore on endas sellist (hull)julgust leida.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Päris lahingusse vist siiski ei tormaks...
No jah, ma ka mitte, ma lihtsalt arvan, et ega must mingit kasu seal vist eriti poleks.
Postita kommentaar