Kaisa hasn't left the building!

...so she's back. mis ma öelda tahtsin, oli et mul oli vingevingevinge ehk väga vinq nädalavahetus ja mul on hea meel isegi, et laululaager edasi lükkus see kaks nädalakest. ma mängisin eile oma kuus mängu piljardit ja võitsin kõik mängud, oujee! ja siis mängisin ka lauatennist, mis küll asjaolude sunnil kergeks põrandapinksiks muutuks, aga see polnud mingi mure! me väänasime käsi ja ahistasime reketeid ja olime üldse väga rõõmsad lapsed.ja mu isal oli eile sünnipäev, nüüd on tal vanust tervelt 48 aastat ja kui ma ei eksi, siis oli neil emaga eile ka 27-s pulmaaastapäev(või siis 28-s, kes seda teab). ja mu eilne päevakava oli tihedam kui eales varem: kella kümneks läksin muusikakooli, kus ma olin kella üheni, siis kell üks läksime crisiga poodi ja ostsime tordimaitselise tordi, valgeid krüsanteeme(või algas see g-tähega? please, save my grammar, anybody!), šokolaadimaitseliste tükkidega jäätisemaitselise jäätise nagu ka limonaadi ja Schweppes’i ja mandariine ja ananassi jätsime suures mädanenud-ananassi-hirmus ostmata (tõesti, nad ei näinud kuigi veenvad välja). Ja siis sõitsime me koju ja ma vahetasin riided ja sättisin vähe ja siis läksin ma proovi, mis osutus tol hetkel täiesti mõttetuks, seda enam, et ma jäin proovi üle poole tunni hiljaks (mille kohta Lea tegi küll vaid pehme vihje stiilis “ja järgmine kord võiksid kõik inimesed kohal olla ja noh…õigel ajal ka”). Ja siis kiirustasin ma sealt minema, et kõmpida Laurile bussijaama vastu, kes miskipärast ei soovinud minu esimesele kahele kõnele vastata (ja nagu hiljem selgus, oli ta sel ajal lihtsalt muusikat kuulanud ja imestanud, miks inimesed teda küll pidevalt vahivad). Ja ometigi sain ma ta Nõlvaku bussijaamast kätte peale kolmandat ja edukat traaditõmmet. Ja tarisin ta noortekeskusesse, kus me viibisime siis kella viiest poole üheksani PM. Õuuuuudsamalt vahva oli! Ja siis läksin ma koju, kus ootas minu näljaseid maorakke püha õhtusöömaaeg, mis osutus raskeks katsumuseks, sest mu kõht mängis mulle kerge vingerpussi – peale kaht kartulit, vähest silo ja natukest kala tundus, nagu oleksin juba ohjeldamatult vohminud ehk siis mu seedumine oli oma uksed sulgenud ja keeldus uut materjali vastu võtmast ning mul puudusid mõjutamisvahendid, seega lasin naha vahele ainult veidi koorelikööri ja paar kommi ja jäin ootama torti. Ka tordimaitselisest tordist ei suutnud ma ära hävitada rohkemat kui pool tükki. Masendav. Ja mis ülejäänud poolest tükist sai, seda ma ei tea, sest vahepeal läksin ma alla koridori juttu puhuma. Ja kella ühe paiku AM sain Sandrilt noomida, et ikka veel üleval passin, seega – läksin sõnakuulelikult magama. Hommikul selgus, et ma oleksin võinud ka terve öö endal ära sisustada filmide vahtimisega Sandri juures, aga selle võimaluse magasin ma maha. Konkreetselt, MAGASIN. Aga südantlõhestavalt kahju polnudki.
Ja veel sain ma tuttavaks Danieliga, kes elab hetkel poole oma teadlikust elust laeval, neljandal(või oli see hoopis kuuendal?) tekil totaalses leviaugus. Suurt rohkemat temast ma hetkel ei tea, kui välja arvata iseenesestmõistetavad pisiasjad stiilis vanus-elukoht-sünnipäev-jm. Seega suurt palju ma teda ei usalda ka. Lollikindel ja testitud, kõlblik iga ilmaga.ahjaaaa, see meedialaager. Kõik grupijuhid olid seal vist ise üpris bizid ajakirjanikud ja meie Kadiga olime veel bizimad nohkarid, kellel pidevalt nina raamatus oli. Tõesti, mul pole lugemise vastu midagi, aga see Jane Eyre sai veits valele ajale kukutatud, nii et palju õnne Grääääsile. Aga asjast – toit meedialaagris oli ülibueno! Ajajaotus ka, ennast kiitmast ma ei väsi, sest ka minu artiklil, nagu selgus, polnud häda miskit, v.a. see, et ta veits pikem sai, kui vaja. Aga poogen. Vähemalt sisu oli paigas ja struktuur. Õnnestumine, mis muud. Kind of, at least. Ja osake, õige väike killuke sellest laagrist leiab kajastamist ka minu äsjavalminud eestikeele kirjandis teemal “Otsige iseendas ja blahblahblah” . ja nüüd ütleks, et on õige aeg asuda närima end läbi geograafia töövihikust ja inka gospeli-tekstist. mis muud kui – jumalaga, silmaterad ja kõrvanibud!