Minu postitusele ei järgnenudki suurt kommentaaride tulva inimeste nimedega, kes kõik oleks huvitatud minuga väljaminemisest. No nüüd ma olen küll täiega pettunud.
Hee, tegelikult mitte. Sest kuigi mul pidi olema vaba päev, veetsin ka selle kenasti töötades. Ikka õhtuni. Aga laulupeo aja ühe päeva sain see-eest vabaks.
Tööpäev kujunes ka puhtjuhuslikult välja. Tegin parasjagu oma teooriaeksamit. Mõeldes, kas mootori ülekuumenemise tunnuseks on ka detonatsioon, hakkas mu telefon vibreerima. Mõtlesin edasi, kuid natukese aja pärast värises see jälle ja õnneks olin ma omadega lõpusirgel. Eksam sooritatud, kõndisin välja, vaatasin võõrast numbrit oma telefonis, kui jälle helistati. Küsiti Annelit. Ütlesin, et see ma pole. Küsiti, kes on siis. Ütlesin oma nime. Küsiti, kas ma tööle ei tahaks tulla. No tavai, kui ma järgmise laupäeva vabaks saan.
Milline kokkusattumus. Sest juhuslikult olin ma just kesklinnas. Juhuslikult ei olnud mul seelikut ega kontsi,mis oleks töötegemist raskendanud, sest ma olin plaaninud koju magama minna ja ei viitsinud end üles lüüa. Ja juhuslikult nii ma tööle sattusingi.
Ja hoolimata pikast tööpäevast, tuli kallis Kaisai minuga õhtul välja ja tõi mulle aiamaasikaid! Nii armas! Ja ümmargune anum jäi pärast tühjendamist prügikasti auku kinni. Ja mul olid süümekad kui ma kell pool üks veel pannkooke sõin. Ja mojito teeb uniseks. Rääkimata ülisuurest vajadusest teatud kohta, kus kuningaski jala käib, külastada.
Ja jaaniõhtul ei teegi ma midagi erilist. Lähengi nüüd ja naudin ilusat õhtut metsa sees.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar