Täna on reede.

No ma ei või...loen siin teie postitusi ja naeran ise ka end segi :D
Kadri - "...ja olen su ori igavest ajast igavesti. Aamen." on lihtsalt nii HAIGELT naljakas :D
Okei...ma üritan rahuneda nüüd...
Tänane päev algast suht mõttetult, kuid harivalt. Nimelt otsustasin ma end esimesse tundi (mis tegelikult on vaba tund) harima minna. Keemiat nimelt. Helistasin siis Anneli Kondile, et kus klassis tund toimub, aga...Anneli oli muidugi kodus!...Duh...okei...sõber Olja aitas õige klassi leida.
Enne klassi sisenemist, kujutasin vaimusilmas, et klassis seletab õpetaja Muoni usinatele õpilastele meie klassist keemia ülesandeid...aga nohhhhhh...uksest sisse astudes leidsin ma eest hoopiski kümnenda klassi ja nendele mingi uue osa seletamise. AIGHT NIGGA. Mulle aitas...aga Muonile mitte. Istusin maha ja tagatipuks saadeti mind klassist välja laborisse üksinda OMA keemia ülesandeid pusima. JUSTNIMELT. Õpilasi austatakse ja toetatakse igal ajal. Kõiges. Kõikjal.
Enivei...töö. töö. töö tööotsas. Lõpp paistab, aga siiski veidi veel. Kool ka ei taha järele anda. Hunt muudkui piitsutab ja nõuab järjest rohkem. Kaua vastu peame?
Igastahes on mul tunne et usaldus hakkab kaduma teatud inimes(t)e suhtes...ma ei taha nimesid mainida, aga jh...päris kurb. Aga eks see on tema (nende) süü ka. Olgu siis tore nagu mingi aeg oli...ja I was happy. But now its weird. :(
Kuradi stress ma ütlen. Loodame, et aeg läheb paremaks. HEAD AEGA.