Growing toddlers & raging teens

Käisin harisin ennast dokumentaalfilmidega. Keemia ringauditoorium, kus on lahedad (pehmed) toolid ja lauad käivad ette. Tundsin ennast nii tudengina :D
Esimesena rääkisi mingi professor meie eellastest jube kaua ja üpris igavalt. Nagu loengul oleks.
Siis hakkasid filmid pihta. Esimene film rääkis lapse arengust sünnist kuni 4-aastaseks saamiseni. Läbi huumoriprisma nagu inglastel ja BBC-l kombeks. Nt tehti neile katse, et näha kui noorelt hakatakse valetama. Vaesed lapsed pandi toolile ja nende taha pandi sõitma mängurong. Siis täiskasvanu läks ruumist välja ja keelas lapsel seni seda rongi vaadata. No loomulikult nad vaatasid ikkagi ja pärast valetasid. Vahele räägiti, sed kuidas aju areneb ja kuidas need hambad lõualuust välja tulevad, kõndima õpitakse, millised roomamisvõtted on olemas jne jne. Hariv - definitely.
Teine film rääkis raging teens-idest. Võrreldi puberteeti ameerika raudteega, mis ongi vast üks parimaid võrdlusi. Näidati, kuidas need hormoonid möllama hakkavad, the usual stuff. Tüdruknäide oli üks inglise tsikk, poisinäiteks olid mingid ameeriklased. Kusjuures filmid ise on tegelikult tehtud mingil 1997-ndal aastal. See oli ka päris vaimukas, kuidas see tüdruk rääkis ja kuidas postrid bändidega tema toa seinal vaheldusid kui ta suuremaks kasvas.
Põhimõtteliselt olid need filmid sellist sorti nagu näidatakse etv-s vahest. Kasulikud igaljuhul.