Teiselpool neid, kes elavad teiselpool meid.

Algamas on uus periood. Milline, veel ei tea. Kui avaksin internetist tunniplaani, saaksin teada. Ma ei taha teada.
Igatsen vabadust. Rohkem kui kunagi varem. Kui see tähendab, et mul ei peaks enam olema midagi, mille nimel elada, siis olgu. Heh, i don't think so. Nagu siin eelnevalt juba kõlas, siis oleme kõik oma ihade ja mugavuse orjad, soov olla armastatud on suurem, kui soov ise armastada.
Aga viimastel päevadel olen nautinud iga hetke, alates sellest, kui hommikul varbaid sirutasin, lõpetades sellega, kui õhtul enda laes helendavaid tähti vaatasin ja võrdlesin neid päris taevatähtedega. Viimased olid palju kaugemal (üllatus-üllatus). Ja siis veel see päikesepaiste, mis oma haruldase kohalolekuga muutis kõik nii suviseks ja laisaks. Armastan neid kolme karvapallikest, kes näevad rohkem hamstrite moodi välja kui kutsikate! Tahan tagasi maale.
Minnes ajas veel natuke tagasi, siis ... WE DID IT! Ja kõigest hoolimata oli lahe.
Ja minnes ajas veel natuke edasi, siis elame-näeme!